mida rääkis Ralf Parve

Viimase 5 nädala jooksul olen (koos Toomas Haugiga) käinud 4 korral Ralf Parvet intervjueerimas. Härra on 89-aastane, hiljuti suri tema abikaasa Lilli Promet, ja veel rohkem hiljuti poeg Ralf Parve juunior. Aga ta on siiski suhteliselt hea tervise juures, mäletab ikka veel päris hästi, ja mis peamine, pajatab ladusalt ja meelsasti, ehkki on kogu elu diktofone vältinud. Erinevalt sellest, mida enne esimest vestluskorda kartsin, on tema suhtumine Eesti Vabariiki samasugune, nagu igal teisel teadlikul eestlasel. Ei mingeid märke sellest, et kunagi, 1940. ja 1950. aastail, oli ta üsna võimutruu luuletaja. Kõnelesime ka sellest teemast, kõnelesime üldse paljust - Parve avameelsus ja jutukus on lihtsalt ääretult sümpaatsed - ja nüüd olen kõige selle koha pealt juba palju targem.

Tore ja meeldiv härra, ja ainulaadne võimalus kuulata kirjanduslugu inimeselt, kelle parimate sõprade hulka kuulusid August Alle, Johannes Semper jpt, kes on istunud koos Juhan Sütistega 1930. aastate lõpus Tallinna lokaalides ning näinud 1941. aastal Tallinnas veel isegi Underit ja Adsoni. Nagu te mõistate, olen elevil. Nende 4 vestluskorraga on üles salvestatud vähemalt 10 tundi vestlust, mille loodan lähitulevikus vormistada Loomingusse intervjuusarjaks. Tegu saab kindlasti olema olulise kirjandusloolise allikmaterjaliga, sest Parve on viimased 20 aastat püsinud eemal kõikvõimalikest intervjueerijatest, tehes vaid loetud erandeid - ja mitte ühtegi nii mastaapset. Järgnevalt panen kirja ühe meenutuse 1950. aastate algusest, mille Parve mulle eile rääkis. Teen seda veel värske mälu järgi, lindilt üle kuulamata.

*

Viiekümnendate algus, VIII pleenumi järgsed aastad, raske aeg. Moskva tõlkija Liidia Toom kohtus tollase tõelise tippkirjaniku Fadejeviga ja poetas talle sõnakese eesti kirjanike raskest olukorrast: poliitiliste süüdistuste tõttu pole neil isegi mitte leivateenimise tööd. Selle peale saatis Fadejev Eesti NSV-sse Käbinile signaali: kõigile kirjanikele, kes ei ole vangis, tuleb anda vähemalt mingit tööd, antagu kas või tõlketööd. Käbin saatiski käsu allapoole, Riiklikusse Kirjastusse. Ja hakkasidki ilmuma põlu all olevate kirjanike tõlked lubatud klassikutest: August Sang tõlkis Nekrassovit, Semper tõlkis valimiku Pablo Nerudat, Tuglas sai ka midagi, hiljem hakkas Alver Puškinit tõlkima jne. Nii et Fadejevi korraldus tõi eesti kirjanikele vähemalt leiva lauale.

Kui Semperi Neruda-valimik 1953. aastal ilmus, tõlkija nimi küll raamatu tiitellehe pöördel, kuid eemaldatud mahuka eessõna alt ja vabariiklikust bibliograafiast, antud Eesti parteiladvikust kirjanikkonnale kurjalt teada: Semper on Nerudat valesti tõlkinud! Keegi oli võrrelnud Stalingradist rääkiva luuletuse venekeelset tõlget eestikeelsega ja avastanud, et venekeelses variandis on tseremoniaalselt korduva sõna "Stalingrad" ees ülivõrdelised epiteedid nagu "võimas" jne, aga eestikeelses variandis neid pole. Semper on teksti moonutanud! Lase veel kodanlik natsionalist tõlkima!

Niisuguse meelepaha lainetuses juhtus Parve kohtama Uno Lahte, kellel oli plaanis kodanlik natsionalist Semper, kes on moonutanud häbitult klassiku teksti, korrale kutsuda, karmilt artikliga paljastada! Parve oli siiski soovitanud Lahel enne sellise artikli kirjutamist Semperi enda käest täpsemaid selgitusi küsida. Soostunudki Laht seda tegema. Semperil oli õnneks veel enda käes Ilja Ehrenburgilt saadud Neruda luuletuste hispaaniakeelne väljaanne, ja tõlkija näidanud sealt: polegi originaalis sõna "Stalingrad" ees mingeid epiteete nagu "võimas" jts. See oli puhas vene tõlkijate omalooming! Nii pääsenud Semper vähemalt sellest artiklist.