Tomi ja Anni intervjuu Järva Teatajale

Foto: Herbert Konnula

Laupäevases Järva Teatajas ilmus eksklusiivintervjuu Tomi ja Anniga arvutite ja interneti teemal. Kahjuks seda Järva Teataja online-küljel ei ole, seega publitseerin selle alljärgnevalt.

*

INTERVJUU TOMI JA ANNIGA ARVUTI-TEEMAL

Järva Teataja, 11. oktoober 2008

Tom, Anni, kui palju te arvutit kasutate?
TOM: Üsna palju. Peaaegu iga päev. Tänapäeval on see normaalne. Mõnikord täiskasvanud pahandavad, et muud seal arvutis ei tehta, kui istutakse Rate’s või mängitakse mänge, aga minu kohta see ei käi, sest mul ei ole Rate’s kontot ja mänge ma arvutis ka eriti ei mängi. Pole aega, nii palju muid asju on teha.

Anni, kuidas sinul arvuti kasutamisega on?
ANNI: Mina kasutan vist ka peaaegu iga päev. Mul on Rate’s konto ka, aga ma nüüd selle taga küll iga päev tundide kaupa ei passi, nagu mõni mu klassiõde. Mul on ikka ka väga palju muud tegemist, nagu Tomilgi.

Mida te seal arvutis siis teete, kui te Rate’s ei istu ja mänge ei mängi?
TOM: Ma ei oskagi täpselt öelda, mis ma seal teen. Niisama surfan. Loen meile ja sõbrad saadavad vahel mingeid linke ja blogisid loen ja... Lehti loen lehti ka, nagu isa ja ema. Arvutis on väga hea lehti lugeda. Minu meelest on huvitav lehti lugeda. Muide, kui lastesaadet teed või üldse saatejuht oled, siis lihtsalt pead kursis olema sellega, mis maailmas toimub. Muidu oled nagu mingi totu, elad põõsas.
ANNI: Mul on umbes samamoodi. Ja siis muidugi info otsimiseks kulub arvuti ka väga ära. Tahad midagi teada, siis lööd Google’isse päringu sisse ja hakkad otsima. Aga mõnikord sealt ka ei leia midagi asjalikku. Siis pead mõnest raamatust vaatama.
TOM: Või isa või ema käest küsima. Või vanaema. Mu vanaema ongi nagu mingi entsüklopeedia. Näiteks eile küsisin temalt, kas ta juhtumisi teab, mis aastal oli Suur Prantsuse Revolutsioon. Ja tema teadis kohe.

Mis aastal see siis oli?
TOM: Uh, ma enam ei mäleta. Aga ma panin selle vihikusse kirja.

Tom, sa nagu hakkasid ka kunagi blogi pidama. Kuidas sul blogipidamine edeneb?
TOM: Hästi edeneb. See tähendab – ma ei kirjuta sinna nüüd iga päev...
ANNI: Või iga nädal...
TOM: Jah! Ei jõua lihtsalt väga tihti. Aga kas peab siis kogu aeg arvuti taga istuma ja sinna midagi kirjutama?

Tõsi! Muide, kas teile koolis ka on öeldud, et pidev arvutis klõbistamine, kui enam käsitsi üldse ei viitsita kirjutada, muudab käekirja jubedaks?
ANNI: Jaa, on öeldud. Umbes nädalas korra ütleb emakeele õpetaja seda. Ja tema laseb meil alati kõik kirjandid ja referaadid käsitsi kirjutada. Ta ütleb küll, et vaesed tema silmad, mis seda kribukirja lugema peavad, aga vähemalt me õpime siis normaalselt kirjutama.
TOM: Vaata, kui sa satud üksikule saarele ja pead pudelisse panema kirja, et tulge appi, ega siis ju ei ole seal üksikul saarel arvutit ja printerit. Siis pead kirjutama käsitsi, kui vähemalt pastakas on olemas. Aga kui käekiri on jube, siis ei loe päästjad välja, kuhu on vaja appi tulla, ja jääd päästmata.

Õige! Aga kuidas teil internetis tutvumistega on? Ma tean, et seal käib üks suur tutvumine ja suhtlemine. Ilma, et oleks isegi näost näkku nähtud... Kas te ei ole mõelnud, et mõne süütu kasutajanime taga võib tegelikult olla hoopis mõni veidrik vanamees?
TOM: Oh... Annil oli ju ka ükskord ahistaja...
ANNI: Jah, täitsa ahistama hakkas. Mingi tüüp. Mingisugune poolhull. Aga see oli sellepärast, et ma andsin talle kohe oma selle MSN-i aadressi, mis mul on kõigi sõpradega suhtlemiseks. Nüüd ma tean, et enam nii ei tee. Tuleb ikka eraldi aadressid ja meilid teha.

Aga kas on üldse vaja nii palju internetis tundmatuid endale tuttavaks teha?
ANNI: Jah... See on nüüd ka õige. Aga neid paratamatult vahel ikka tuleb.

Teine paha asi, mille internetist võib endale kaela saada, on arvutiviirused. Aga tänapäeva lapsed vist on selles suhtes juba väga targad – või kuidas sellega on?
TOM: Noh, ma ei tea, mõned ikka ilmselt ei ole, klõpsivad kõigil linkidel, mis saadetakse. Kuigi viirusega link võib tulla isegi sõbra MSN-i aknas või sõbra saadetud kirjas. Mina vist olen nende asjade suhtes üsna juba tark, mul on ju ema arvutiprogrammeerija.
ANNI: Ja internetis kolades ei tasu ka igal pool klõpsida. Igasugused tundmatute asjade allalaadimised, tundmatutesse kohtadesse sisselogimised...
TOM (naerab): Ja siis kõige jaburamad asjad on need loteriivõiduteated! Saadetakse mingi spämm arvutisse, et oled kuskil Portugalis võitnud ei tea mitu miljonit – ja nüüd anna aga endast teada! See peab ikka eriline tark olema, kes seda uskuma jääb...

Ahhaa, ma vaatan, et olete, jah, päris haritud selle koha pealt.
ANNI: Peab olema. Tomi ema ükskord rääkis, mida kõike võivad arvutiviirused teha – mul tõusid juuksed päris püsti selle jutu peale.
TOM: Lehes muide just kirjutati, kuidas kuskil välismaal võeti kinni jõuk vanu mehi, kes üritasid ennast suhtlusportaalides koolitüdrukute sõbraks teha ja nendega mingeid perversseid jutte ajada. Rate’s on ka selliseid kindlasti palju...
ANNI: Ja-jah, selliseid väärakaid on küll, aga need tulevad ligi siis, kui endast ei tea mis poolpaljalt tehtud pilte üles paned. Minul seal selliseid ei ole!

Küsis Wimberg

Suure-Peetris, 9. oktoobril 2008

NB! Loe veel: Tom ja Anni räägivad ajakirjas Täheke emakeelepäevast