Arvustuste tüpoloogia on avar. Esimese hooga võib vormiliste (s.o mitte sisuliste) tunnuste põhjal eristada vähemalt viit liiki, mis moodustavad omavahel põnevaid segaliike: 1) lühiarvustus, 2) kirjeldav arvustus, 3) arutlev arvustus, 4) esseistlik arvustus, 5) uudis-arvustus. Ma nende kohta siinkohal näiteid tooma ei hakkaks.
Loomulikult võib sellesse tüpoloogiasse alati lisada uusi liike. Ja hetkel ma lisaksingi neile kuuenda liigi: melodramaatiline arvustus ehk arvustus-pisarakiskuja. Sellele lisaksin näite ka - Mari Kleini arvustus Anna Haava kogutud luuletustest tänases Eesti Päevalehes. Vormiliselt analüüsides on tegu uudise põhjaga, millele on ehitatud subjektiivne pealisosa. Aga kirjutatud nii, et suur härdus tahab kangeste peale tulla!
Mari Klein, Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik, on muidu tark tüdruk, õppisime koos Pedas ühel kursusel eesti filoloogiat. Aga kui kirjutama hakkab, siis kirjutab nii, et sõnad on silmaveest niisked ja kogu tekst väriseb nagu talle saba. Või, ütleme, haava leheke külmis koidutuulis. Tundub, nagu oleks kirjutamise ajal olnud pitsiline pisaramärg taskurätt kõvasti pihku surutud... Rohkem rannet kirjutamisel, rohkem rannet!
Anna Haava luuletuste kohta ütleks omalt poolt kolme asja. Esiteks, las nad olla! Teiseks, Haava oli mu vanaema lemmikluuletaja, nagu ta oma nooruspäevikutes kirjutab. Kolmandaks ei leidu selles kenas paksus raamatus kohe kindlasti selliseid sõnu nagu "munn" või "perse" või "vitupea", mistõttu see sobib kindla-peale-kingiks oma vanematele sugulastele.
Kinkeraamatuks see teos on loomulikult ka mõeldud, sest 1) tulemas on aasta suurim üldrahvalik kaubapalavik, tuntud jõulude nime all, ja 2) miski ei too suuremat müügitulu, kui üldrahvalikult tuntud vana naine. Koidula, Under, Alver ja Vaarandi on juba iga kandi pealt läbi tõmmatud, nüüd siis võeti ette viimane, keda võtta annab. Ega neid vanu, kaubanduslikult väärtuslisi naisi kirjanduse vallas rohkem ei ole ka, varsti tuleb uuele ringile minna.
Ah jaa, mis aga puutub Anna Haavasse ja Karl Eduard Söödisse, siis neid pani omaaegne kohvikuklatš samamoodi paari nagu paneb tänapäevane kohvikuklatš paari näiteks Koit Toomet ja tema järjekordset gruupit. Ja samamoodi, nagu Koit Toomel, oli sellest paaripanemisest kõrini ka Anna Haaval. Eh, põnev on kirjanduslugu, kui seda tunda! (Pikemalt võib huviline lugeda Artur Adsoni "Siuru-raamatust", Tänapäev, 2007, lk 290-291.)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
lisaks on veel unenäoline-arvustus, sobib kokku unenäoliste filmi, raamatute ja teatriga.
mulle meeldib see lõik "Anna läks mööda jõe äärt, mõtles: läheks sinna, jõkke. Aga jumal ei lubanud. Anna läks koju tagasi, oli kaks päeva voodis. Siis läks Postimehesse."
Minu arvates võiksid ikka näiteid esitada :) Ega kõik ei pruugi teada, mille poolest need viis liiki erinevad üksteisest.
Postita kommentaar