kuidas ma Urmas Otti intervjueerisin

Urmas Otti mäletan ma loomulikult - nagu minu vanuses isiku puhul enesestmõistetav - juba Teletutvuse ajast. Ei midagi konkreetset, lihtsalt mälestus lapsepõlve telemaastikelt. Nagu ma mäletan veel kuuendiku planeedi ühist igaõhtust uudistesaadet Vremja, aga näiteks ka imearst Kašpirovski "seansse".

Aga mul on olnud ka isiklik kokkupuude selle telelegendiga. Ja mitte niisama ukse peal kokkupõrkamine, vaid - lausa intervjuu! Kui mõelda, kui põhimõttekindlalt vältis Urmas Ott intervjuude andmist, siis on see lausa erakordne juhus. Siiski, ma ei osalenud selles kokkupuutes üksikisikuna, vaid kogu klassiga. Juhtus see nii.

Läksin 1994. aastal 10. klassi Tallinna 62. Keskkooli (nüüdne Lasnamäe Üldgümnaasium). Seal oli keskkooli osas kaks kallakut: tele- ja raadioajakirjandus ning ökoloogia. Mina olin valinud loomulikult õhinal selle esimese, suuresti juba sellepärast, et seal olla kunagi eriala tunde andnud Vahur Kersna. Minu ajal Kersna seal enam ei toimetanud, meie lennu telepoolne juhendaja oli ETV teenekas programmidirektor Voldemar Lindström (raadio poolt esindas Reet Made).

Ja tuli siis sellel erialal teha ka mõned projektid. Tele-poolel tuli mingil aastal, arvatavasti 11. klassis, 1996, teha rühmadena kolm saadet. Kohe PÄRIS saadet, mis pidid minema ka eetrisse. Üks neist saadetest oligi intervjuu Urmas Otiga. Ma ei mäleta, kes selle idee välja pakkus, ilmselt saadet läbi viivad tüdrukud ise. Ja kindlasti ütles Lindström neile, et noo, Urmas Ott tavaliselt ei anna intervjuusid... Aga meile oli nõus andma! Ilmselt just tänu hea sõbra Lindströmi vahendusele.

Selle saate puhul on põnev ainult fakt ise. Sest saade tuli paras kenake saast. Ausalt. Me istusime kogu klassiga telestuudios kolmes-neljas reas, nagu kanad õrrel, ja esitasime üksteise järel eelnevalt paberiribal kätte antud ja pähe õpitud küsimusi. Küsimus küsitud, libistati mikrofon kohe kiiresti järgmise küsija kätte. Enesestmõistetavalt ei tekkinud mingit diskussiooni. Küsimused oldi tehtud klassis kollektiivselt, aga nende esitamine toimus täiesti mehaaniliselt ja sisutult. Urmas Ott kõndis meie nagu vandekogu ees, laskis tulla küsimustele kiireid vastuseid ja tundis ennast täiesti häirimatult, s.o tuusas vabalt.

Midagi sisulist ma sellest saatest ei mäleta. Ei mäleta isegi seda, mis küsimuse mina küsisin. Võimalik, et oli midagi "koolipoiss Urmas Oti" kohta. Selle saate üleskirjutus võiks ehk isegi huvitav olla, sest kindlasti staar seal mõne üldsusele huvi pakkuda võiva infokillu pillas, aga ma loodan siiralt, et keegi ei pea seda saadet teistkordse telekas näitamise vääriliseks! Enda käes olnud VHS-koopia lasin ammu üle, nii et minu käest see ka ei levi...

Muide, meie füüsikaõpetaja kommentaar pärast selle saate eetris käimist oli: "See Urmas Ott tegi teile ikka kenasti ära!" Jah, miks ta siis ei oleks pidanud tegemagi.

*

Täpselt samast ajast, samade projektide läbiviimise päevist mäletan ka üht magusat töövõitu. Ja see oli läbinisti individuaalne!

Esimene saade oli, nagu mainitud, Urmas Otiga, teine oli samasugune grupi-intervjuu tollase haridusministri Jaak Aaviksooga (minu küsimus oli: "Mida te arvate tiigrihüppest?", vastust ega ka midagi muud sisulist sellest saatest ei mäleta, saade aga oli samamoodi mehaaniline ja krobeline) ja kolmas, oo, kolmas oli minu ja Rommi projekt. Hehee! See saade algas nii, et laval oli kirst ja selles kirstus olin mina ja siis ronisin ma sellest kirstust välja.

Teemade ring oli midagi kosmoloogilis-eksistentsiaalset, täpset formuleeringut ei mäleta. Igatahes oli peamine saatekülaline füüsik Lembit Valt ning jutt keerles minu ja Rommi juhatamisel peamiselt tulnukate ja kosmose ümber. Klass istus ümber ja sekkus valitud kohtades, mistõttu oli saate ilme teistest kompaktsem. Sellest saatest mäletan ka üht-teist sisulist. Küsimused olid minu koostatud ja üks neist kõlas nii: kui meie Päike peaks kustuma, kas saaks siis Maa transportida läbi kosmose teise Päikse juurde? Ja vastus oli: mõelge, see tähendaks ju hirmpikka reisi läbi külma ja pimeduse!

Aga nüüd see ilus mälestus varajasist telepäevist... Oma saate stuudioosa vahele võtsime paar lühikest väliintervjuud Andres Raidilt ja Vahur Kersnalt, keda mõlemat mäletasin varasemast ajast UFO-teemaliste saadete tegijana (Kersnal nt "Kohtumine tundmatuga"). Intervjueerisin mina, kõrval olid peale operaatori veel Lindström ja režissöör Merike Veskus. Kas ka Rommi oli kõrval, seda enam ei mäleta. Igatahes oli tegu mu esimeste intervjuudega... Andres Raidi intervjuu läks, nagu läks, sõnastasin küsimust millegipärast, ise sellest arusaamatut mõnu tundes, hästi pikalt ja segaselt, nii et Raid vahepeal isegi varjamatu tüdimusega puhkis - aga sain vastuse purki.

Seejärel Kersna. Olime telemaja Gonsiori-poolse ukse kõrval, otse majasildi kõrval. Raidi intervjueerides juba kogemusi saanud, esitasin küsimuse seekord lühidalt ja konkreetselt: "Mida te arvate tulnukatest?" Suunasin mikrofoni tulnukate-spetsialisti poole, valmistudes kuulama pikka ja sisukat vastust. Aga Kersna, eneseteadlik ja isepäine, nagu ta on, heitis täiesti ootamatult mulle sama lühidalt ja konkreetselt vastu: "Ma ei tea, pole sellele kunagi mõelnud." Ja seda umbes sellise moega, et temal sellel teemal polegi rohkem öelda. Ei tea, miks ta tahtis koolipoisiga sellist mängu mängida, oli tal tuju paha või tahtis algajat proovile panna või mis. Igatahes, saate highlight oli fiasko äärel!

Aga koolipoiss, vastupidi, leidis järsku selle õige hoo. Nii kui Kersnalt tuli nimetatud napp vastus, järgnes sellele, otsekui kummipaelast lastult, koolipoisi uus küsimus: "Aga kui te sellele NÜÜD mõtleksite?" Ja mikrofon oli siuhti tagasi Kersna nina all vastust nõudlemas. Selle peale hakkas Kersna naerma... Ja andis mulle seejärel tõsisel ilmel korraliku ja sisuka vastuse, nagu ma olin temalt oodanud. Mõttes juubeldasin, see oli minu jaoks ääretult uhke hetk, tõeline triumf. Olin isepäisuse poolest tuntud staar-ajakirjaniku rääkima pannud! Hiljem ütles ka Veskus midagi tunnustavat.

Vaat sellised tele-mälestused gümnasistipõlvest. Tahaks kunagi tõesti kätt proovida saatejuhina. Äkki koos Liis Lassiga?