teisipäev, 28. oktoober 2008

kaks killukest Pärt Liasest

Pärt Lias (paremal)
koos Tuglase-uurija August Eelmäega
2006. aasta juunis Aarne Vinkeli matustel


Veel üks väike lugu kirjandusteadlase ja Peda õppejõu Pärt Liase
(1940-2006) elust, nagu ta selle kord jutustas õppetoolis Jaanus Vaiksoole.

See juhtus 1995. aasta talvel. Too talv oli käreda külmaga ja Pärt Lias, kes elas Pelgulinnas Preesi tänaval, oli läinud Kopli lahe peale jalutama, arvates, et sellel on ühtlane "kaas" peal, annab jalutada küll. Võttis oma väikese koera ka kaasa. Jalutanud siis Kopli lahe jää peal, meel igati temale omaselt hajali, kui järsku märganud, et ees jää, taga jää - igal pool jää! Oli sattunud laevateele, lahtisele jääpangale.

Koer oli jäänud teisele poole vaba vett, see hakanud haledalt niutsuma. Pärt Lias üritanud koera poole küünitada, kui - mauh - ise vees! Väike kõhetu Lotmani tõlkija ja eesti kirjandusteaduses strukturalismi juurutaja Kopli lahe jäises vees. Aga tal õnnestus siiski tagasi pangale ronida. Mõelnud seal, et teeks vähemalt suitsu. Krooniline suitsetaja, nagu ta oli. Kobanud taskust - aga suitsud olid ju märjad. Siis mõelnud, et nüüd on küll kõik läbi, seal ta on ja sinna ta jääb, kuni ta kevadel üles leitakse.

Aga siis oli järsku kuulnud, kuidas keegi karjub: "Et sa kurat seal paigal püsid!" Vaatas - kaubalaev lähedal, suunaga tema poole tulemas. Korjatigi õnnetu jalutaja koos koeraga kaubalaeva pardale. Viidud Kopli sadamasse, aga seal tuli maale pääsemiseks veel läbi teise laeva ronida. Läinud Pärt Lias lõpuks kuivale maale pääsenult trollipeatusesse ja hakanud trolli ootama, et kodu poole sõita. Pool tundi oli seal seisnud ja oodanud, enne kui troll tuli. Kui hiljem temalt küsiti, et miks sa ometi taksot ei võtnud, vaid seal külma käes tilkusid, siis vastas: "Ah, see Kopli oli minu jaoks nii võõras kant, mina ei teadnud, kust seal taksot leida, või kuidas."

Aga kõik lõppes üle ootuste hästi. "Olin nii ehmatanud, et ei saanud isegi mitte köha!" ütles Pärt Lias kogu seikluse kohta.

*

Teine lugu, seekord veidi staatilisem. Toimunud kirjanike liidu aastakoosolek. Saal kirjanikke täis, parajasti ettekandmisel mingi kuiv ja ilmetu aastaülevaade. Pärt Lias oli ka istunud, kuulanud - ja siis välja võtnud raamatu, hakanud seda uurima. Lähemal vaatlusel osutunud raamat lindude määrajaks. Niisiis, istunud Pärt Lias seal ja uurinud lindude määrajat. Lõpuks pannud raamatu käest, avanud oma diplomaadikohvri. Ja lähedal istujad näinud selgelt: kohver oli täis linnutoitu.

Pärt Lias armastas väga linde toitmas käia, pidas seda justkui oma kohuseks Tallinna tuuletallajate ees.

Pärt Lias kirjanike liidu ekskursioonil 1. juunil 1985
(f Aivo Lõhmus, allikas Kirjandusmuuseum)


Varasemad meenutused Pärt Liasest siin.
Ja siin Martin Krõlovi põnev portreelugu Pärt Liasest (Õpetajate Leht, 2005).

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pärdi nimekiri

Üks lugu Pärdist: kunagi vist 90ndate keskel, kui Pärt hakkas ajakirjast Keel ja Kirjandus ära tulema, tahtis ta, et mina tema asemele läheksin, ilmselt oli ta lubanud, et vaatab kellegi enda asemele. Pärt võttis tõsiselt märkmiku lahti (tal oli küllalt omapärane käekiri ja kirjutamisstiil) ning hakkas mulle nimesid üle andma väikeste kommentaaridega igaühe kohta (lõin nimed kohe läptoppi). Ühel hetkel aga vaatasin, et vist pole mõtet, sest kommentaarid olid tragikoomilised. Üle ühe autori oli selline kommentaar, et "joodik", kirjutab küll, aga ette on pudelit vaja; või sellele ei tohi ette midagi anda, kui annad pudeli, siis ei kirjuta. Igal juhul kuulates seda kummalist nimekirja (mis läks üha kummalisemaks) otsustasin, et ei viitsi küll sihukest baarmeni tööd teha ja panin läptopi kinni, Pärt aga pani edasi veel tükk aega. Mõni isik on mul siiani meelde jäänud (näit kriitik Arno Oja), kui kedagi vahel tänaval näen, tuleb Pärdi nimekiri meelde ja hakkan naerma.

Nele ütles ...

No on ikka muhe nostalgiline lugemine küll. Ükskord tuli Pärt väga õnnetuna loengusse ja rääkis, kuidas ta oli trammis kellegi käest vastu vahtimist saanud. Väga kurb oli, aga ta oli nii lahe vana.
Sestap panen ka oma kajamisse sinu lingi, kui tohib. Et lugeda.

wr ütles ...

Aitäh meenutuste eest!

Anon: muidugi oleks huvitav ka teada, keda siis tuli pudeliga tööle ajada, aga ega see ei ole ka blogijutt...

nele: jaa, muidugi võid panna