tee nüüd valmis tee

Norma plekist teekarp aastast 1957
Allikas: osta.ee

Ja kuulake King Diamondi saatanlikku lugu "Tea" 1988. aasta hirmhealt albumilt "Them"

innustus kangelasteole

Jetta Ollik-Andevei raamatust "Alati valmis!" (1937)
Allikas: osta.ee

kaks killukest Pärt Liasest

Pärt Lias (paremal)

koos Tuglase-uurija August Eelmäega
2006. aasta juunis Aarne Vinkeli matustel

Veel üks väike lugu kirjandusteadlase ja Peda õppejõu Pärt Liase (1940-2006) elust, nagu ta selle kord jutustas õppetoolis Jaanus Vaiksoole.

See juhtus 1995. aasta talvel. Too talv oli käreda külmaga ja Pärt Lias, kes elas Pelgulinnas Preesi tänaval, oli läinud Kopli lahe peale jalutama, arvates, et sellel on ühtlane "kaas" peal, annab jalutada küll. Võttis oma väikese koera ka kaasa. Jalutanud siis Kopli lahe jää peal, meel igati temale omaselt hajali, kui järsku märganud, et ees jää, taga jää - igal pool jää! Oli sattunud laevateele, lahtisele jääpangale.

Koer oli jäänud teisele poole vaba vett, see hakanud haledalt niutsuma. Pärt Lias üritanud koera poole küünitada, kui - mauh - ise vees! Väike kõhetu Lotmani tõlkija ja eesti kirjandusteaduses strukturalismi juurutaja Kopli lahe jäises vees. Aga tal õnnestus siiski tagasi pangale ronida. Mõelnud seal, et teeks vähemalt suitsu. Krooniline suitsetaja, nagu ta oli. Kobanud taskust - aga suitsud olid ju märjad. Siis mõelnud, et nüüd on küll kõik läbi, seal ta on ja sinna ta jääb, kuni ta kevadel üles leitakse.

Aga siis oli järsku kuulnud, kuidas keegi karjub: "Et sa kurat seal paigal püsid!" Vaatas - kaubalaev lähedal, suunaga tema poole tulemas. Korjatigi õnnetu jalutaja koos koeraga kaubalaeva pardale. Viidud Kopli sadamasse, aga seal tuli maale pääsemiseks veel läbi teise laeva ronida. Läinud Pärt Lias lõpuks kuivale maale pääsenult trollipeatusesse ja hakanud trolli ootama, et kodu poole sõita. Pool tundi oli seal seisnud ja oodanud, enne kui troll tuli. Kui hiljem temalt küsiti, et miks sa ometi taksot ei võtnud, vaid seal külma käes tilkusid, siis vastas: "Ah, see Kopli oli minu jaoks nii võõras kant, mina ei teadnud, kust seal taksot leida, või kuidas."

Aga kõik lõppes üle ootuste hästi. "Olin nii ehmatanud, et ei saanud isegi mitte köha!" ütles Pärt Lias kogu seikluse kohta.

*

Teine lugu, seekord veidi staatilisem. Toimunud kirjanike liidu aastakoosolek. Saal kirjanikke täis, parajasti ettekandmisel mingi kuiv ja ilmetu aastaülevaade. Pärt Lias oli ka istunud, kuulanud - ja siis välja võtnud raamatu, hakanud seda uurima. Lähemal vaatlusel osutunud raamat lindude määrajaks. Niisiis, istunud Pärt Lias seal ja uurinud lindude määrajat. Lõpuks pannud raamatu käest, avanud oma diplomaadikohvri. Ja lähedal istujad näinud selgelt: kohver oli täis linnutoitu.

Pärt Lias armastas väga linde toitmas käia, pidas seda justkui oma kohuseks Tallinna tuuletallajate ees.

Pärt Lias kirjanike liidu ekskursioonil 1. juunil 1985
(f Aivo Lõhmus, allikas Kirjandusmuuseum)

Varasemad meenutused Pärt Liasest siin.
Ja siin Martin Krõlovi põnev portreelugu Pärt Liasest (Õpetajate Leht, 2005).

osta.ee-s diivan Kajsa müügil 1,5 miljoni krooniga

.

Tegelikult päris paha lugu. Ilmselt tegi viimane pakkuja 1501.00 krooni peal kogemata mingi eksituse ja pakkus 1550.00 krooni asemel 1 550 007.00 krooni. Diivani eest maja hind! Osta.ee-s tehtud hinnapakkumine on küll seaduslikult siduv, aga ilmselt jõutakse müüjaga kokkuleppele. Kardevasti on raskem tühistada seda pirakat vahendusprotsenti (alates miljonist kroonist 1%), mis sellise "müügisumma" pealt osta.ee-le tasuda tuleb - ehk 15 500 krooni! Nii et tasub olla hoolikas! (Link sellele tehingule siin.) Täiendus: ja saadigi asi korda, miljonitehing jääb toimumata.

head lugemist

Argo Ideon kirjutab mõttetult kallitest CD-hindadest

Tanel Veenre portreteerib antropoloogiat telemaastikul

Marek Tamm mõtiskleb teemal ajalugu kui tööriist

Väga head kirjutised!

PS. Kivirähki Jumala-lugudest tuntud piiskop Põder kirjutab ka. Aga ma linki ei pane, sest ma põhimõtteliselt religioosset mürgitamistööd ei soodusta. Lihtsalt ütlen, et - kirjutab!

öökulli diskursusest kultusfilmides

.
Siil udus..........U-HUU! U-HUU... U-HUU... U-HUU...







Twin Peaks..........The owls are not what they seem!

kuidas ma Lembit Valti intervjueerisin

Alles mõned päevad tagasi kirjutasin, kuidas ma koolipõlves Urmas Otti intervjueerisin. Meenutades seda intervjuu žanri suurmeest kaugeile maile siirdumise puhul. Ja täna uudis: tähtede tagusele teele läinud ka füüsik-filosoof Lembit Valt. Keda mina samuti koolipõlves intervjueerisin. Meenutused Otist-Valdist, aga ka kolmandast intervjueeritust Jaak Aaviksoost siin.

kaua nad Rutti nende kahe tüübiga veel piinavad?

Hommikune telesaate-mõtiskluse nurk. Ehk siis vaatluse all minu sellesügisene lemmiksari "Üksikvanem otsib kaaslast".

Vaatasin just võrgust kaks viimast saadet ära - ega saa aru, miks Rutti nii kaua nende kahe tüübiga piinatakse? On ju ammu ilmselge, et sealt ei tule midagi. Kahju kohe, nagu mingid loomkatsed. Rutil paistavad juba hambad ristis olevat... Kas mingeid väljahääletusi ja sissetoomisi enam siis ei tehtagi?

Mulle küll meeldib antropoloogia, aga need kaks viimast saadet olid jälle üks tõsiseid vaatajakatsumusi. Kus selliseid eksemplare tehakse? See Jaak on täitsa pooletoobine, temale on naist vist ainult adra tõmbamiseks vaja, muul ajal ei oska talle muud öelda, kui röh. Mihkel on sutike normaalsem, aga tema on jälle nagu kuu pealt kukkunud.

Eelmises saates läks asi ikka juba inetuks, kui see äestaja hakkas Mihkli kallal suud pruukima. Kui ei taha alkoholi juua, siis ei taha, mõni asi. Rutt vaatas kõrvalt, pilguga justkui nagu manitses, aga oleks võinud sõnaga ka. Kui juba on endale lasteaiakasvataja rolli kaela saanud...

Preview'st nägin, et järgmises saates pannakse juuksur Mihkel ahjupuid lõhkuma... Oo, siis on ju trumbid jälle Jaagu käes!

Leena üle on mul küll väga hea meel, tore tüdruk. Taavi tundub ka sümpaatne. Ja Kristjan tunduski selline vesine-lahja tüüp olevat.

Ja kolmandast setist rääkides, Veljo tundub ka igati tore mees. Aga nagu Rutil, nii on ka tema kaks kaaslast suhteliselt lootusetud, ehkki loomulikult mitte nii groteskselt.

Nonii, aga mida keegi, kas või mina ise, nüüd nende impressioonidega peale peaks hakkama, seda ei tea mitte. Ah jaa, varem olen sel teemal ka juba kirjutanud.

paar sõna presidendiproua juhtumist

Tõesti, mul on piinlik mõnede ajakirjanike ja n-ö maksumaksjate isehakanud eeslõugajate väljaöeldud seisukohtade pärast Evelin Ilvese väljanägemise teemal. Jälle on hambus see pühamast püham puuslik - maksumaksja raha! Jätke see ometi! Või kui kedagi tõesti häirib selle ebaotstarbekas kasutamine, siis kogunetagu ja mindagu ja pekstagu konkreetselt segi mõni miniteerium või mõne erakonna peakorter, kus tõesti raha arutult tuulde võidakse loopida.

Minul on hea meel, et Eesti Vabariigi presidendi proua näeb välja ilus ja tore, noorusest ja tervisest õhetav. Ma arvan, et igal meie riigi kodanikul peaks selle üle hea meel olema. Ja mis sellest, kui ta isegi oleks selle raha võtnud n-ö maksumaksja taskust. President esindab Eesti Vabariiki, sama teeb tema abikaasa. Keegi ei ole kisama pistnud, et mõne välisriigi ministri vastuvõtule osteti liiga kallis vein, kui oleks saanud Santa Barbarat, mis teeb sama purju! Või et telliti liiga kallis catering, kui oleks saanud Narva kohvikust Valeri küpsiseid!

Aga miks siis pistetakse kisama, kui meie esileedi samuti teeb ennast esinduslikumaks? Kas meil on kahju või halb näha presidendi abikaasat särava ja pilkutõmbavana? Ehteestlaslikust rohelisest kadedusest sündis inetu ja väiklane mõttevahetus. Kordan veel - minul põhimõtteliselt ei oleks midagi selle vastu, kui Evelin Ilves oleks seda kõike ka maksumaksja raha eest teinud. See ei oleks selle põrmugi mitte kõige kehvem kasutusviis!

Aga nüüd teatab Evelin Ilves ajakirjanduse vahendusel, et erinevalt levima hakanud arvamustele ei ole ta tibi, et leiab aega spordiga tegeleda, ja maksab kõik ise kinni. Ja kellel peaks nüüd isegi piinlikum olema kui mul, seda võib ühe korra arvata.

haridusministeeriumist ka midagi mõistlikku

Tõnis Lukas pakub välja idee: koolidirektorile politseiniku õigused. Sada protsenti poolt! Ega enne see õpetajate ja kaasõpilaste terroriseerimine ning koolimajas laamendamine ei vähene, kui esimest kolme süüdlast käeraudus otse koolipingist politsei arestikambrisse ei viida. Paar korralikku näidisprotsessi ja kaakidel on kindlasti profiil vagasem. Katsugu näiteks keegi politseinikule "mine persse" öelda...

ja veel üks kirjanduslik killuke

Seekord Peda eesti kirjanduse professorist Toomas Liivist. Olgugi, et tema loengud eesti kirjandusest (ja üldse ükskõik mis teemal) olid väga vabas vormis ja täiesti konspekteerimatud, et mitte öelda dekonstruktiivsed (nende kirjeldus nõuab omaette ülevaadet), nõudis ta eksamil ikkagi korrektseid teadmisi. Saada Liivi eksamil hindeks viis tähendas väga kõrgetasemelist ainega kursis olemist.

Ühesõnaga, loegus nii boheemline ja mõttemängualdis õppejõud muutus eksamil kriitiliseks ja nõudlikuks hindajaks.

Ükskord oli jälle niisugune eksam toimunud. Eesti kirjanduse õppetoolis suure kapi ees tungles trobikond matriklitega üliõpilasi ja kapi taga mugaval diivanil istudes andis Liiv neile ükshaaval hindeid teada. Koos oli mitu eri kursust.

Otse minu silmade all hoidis Liiv käes ühe tütarlapse kirjatööd, milles oli ilmselt refereerimisega veidi üle piiri mindud. Oma muhedalt terava ilmega mõõtis Liiv seda tööd, siis tütarlast, siis jälle seda tööd ja lausus oma tavapärasel rõhutaval viisil: "See siin on nüüd see Karl Muru arvamus. Aga seda mina tean, mida Karl Muru arvab. Mind huvitaks ikkagi teie arvamus."

Ja pidigi see tütarlaps oma töö tagasi võtma ja minema oma arvamust kujundama.

Selles blogis on ka varem Toomas Liivist kirjutatud. See asub siin.

veel üks kultuurilooline killuke

Oli kunagi Pedas selline erakordne kirjandusõppejõud nagu Pärt Lias. (Kahjuks ei ole teda enam elavate kirjas - minu nekroloogi saab lugeda siit.) Täna kuulsin temast järgmise meenutuse.

Lasknud Pärt Lias ennast ükskord üliõpilastel loengusse tükk aega oodata. Kui lõpuks tuli, siis teatas auditooriumile oma vaiksel, nina alla suunatud häälepodinal: "Praegu on aulas üks konverents, üks soomlane räägib seal inglise keeles. Mina inglise keelt ei oska, aga see soomlane räägib sellist inglise keelt, et isegi mina saan aru."

keeleteaduslik killuke

Keeleteadlane Mart Rannut rääkinud oma üliõpilastele järgmise loo. Läks üks tema tuttav kunagi poodi leiba ostma. Müüja oli venelane. Et ostusoov teiskeelsele isikule võimalikult selge oleks, ütles Rannuti tuttav võimalikult selges eesti keeles: "Palun PÄTS leiba." Müüja noogutas... ja tõi letile viis leiba.

Sellist süntaktilist nähtust, kus emakeelses lauses kasutatakse teiskeelseid väljendeid, nimetatakse tänapäeva lingvistikas muide koodivahetuseks, nagu ma eile õhtul teada sain. Jälle smarter!

minu blogil täitus esimene aasta

Väikse hiljaksjäämisega märkasin, et sel teisipäeval, 14. oktoobril täitus esimene aasta minu blogi tegevusest. Palju õnne mulle!

Siin on esimene postitus. Ja siin on värskeim postitus. Ja külastajate sildi all on praegu arv 40 331.

kuidas ma Urmas Otti intervjueerisin

Urmas Otti mäletan ma loomulikult - nagu minu vanuses isiku puhul enesestmõistetav - juba Teletutvuse ajast. Ei midagi konkreetset, lihtsalt mälestus lapsepõlve telemaastikelt. Nagu ma mäletan veel kuuendiku planeedi ühist igaõhtust uudistesaadet Vremja, aga näiteks ka imearst Kašpirovski "seansse".

Aga mul on olnud ka isiklik kokkupuude selle telelegendiga. Ja mitte niisama ukse peal kokkupõrkamine, vaid - lausa intervjuu! Kui mõelda, kui põhimõttekindlalt vältis Urmas Ott intervjuude andmist, siis on see lausa erakordne juhus. Siiski, ma ei osalenud selles kokkupuutes üksikisikuna, vaid kogu klassiga. Juhtus see nii.

Läksin 1994. aastal 10. klassi Tallinna 62. Keskkooli (nüüdne Lasnamäe Üldgümnaasium). Seal oli keskkooli osas kaks kallakut: tele- ja raadioajakirjandus ning ökoloogia. Mina olin valinud loomulikult õhinal selle esimese, suuresti juba sellepärast, et seal olla kunagi eriala tunde andnud Vahur Kersna. Minu ajal Kersna seal enam ei toimetanud, meie lennu telepoolne juhendaja oli ETV teenekas programmidirektor Voldemar Lindström (raadio poolt esindas Reet Made).

Ja tuli siis sellel erialal teha ka mõned projektid. Tele-poolel tuli mingil aastal, arvatavasti 11. klassis, 1996, teha rühmadena kolm saadet. Kohe PÄRIS saadet, mis pidid minema ka eetrisse. Üks neist saadetest oligi intervjuu Urmas Otiga. Ma ei mäleta, kes selle idee välja pakkus, ilmselt saadet läbi viivad tüdrukud ise. Ja kindlasti ütles Lindström neile, et noo, Urmas Ott tavaliselt ei anna intervjuusid... Aga meile oli nõus andma! Ilmselt just tänu hea sõbra Lindströmi vahendusele.

Selle saate puhul on põnev ainult fakt ise. Sest saade tuli paras kenake saast. Ausalt. Me istusime kogu klassiga telestuudios kolmes-neljas reas, nagu kanad õrrel, ja esitasime üksteise järel eelnevalt paberiribal kätte antud ja pähe õpitud küsimusi. Küsimus küsitud, libistati mikrofon kohe kiiresti järgmise küsija kätte. Enesestmõistetavalt ei tekkinud mingit diskussiooni. Küsimused oldi tehtud klassis kollektiivselt, aga nende esitamine toimus täiesti mehaaniliselt ja sisutult. Urmas Ott kõndis meie nagu vandekogu ees, laskis tulla küsimustele kiireid vastuseid ja tundis ennast täiesti häirimatult, s.o tuusas vabalt.

Midagi sisulist ma sellest saatest ei mäleta. Ei mäleta isegi seda, mis küsimuse mina küsisin. Võimalik, et oli midagi "koolipoiss Urmas Oti" kohta. Selle saate üleskirjutus võiks ehk isegi huvitav olla, sest kindlasti staar seal mõne üldsusele huvi pakkuda võiva infokillu pillas, aga ma loodan siiralt, et keegi ei pea seda saadet teistkordse telekas näitamise vääriliseks! Enda käes olnud VHS-koopia lasin ammu üle, nii et minu käest see ka ei levi...

Muide, meie füüsikaõpetaja kommentaar pärast selle saate eetris käimist oli: "See Urmas Ott tegi teile ikka kenasti ära!" Jah, miks ta siis ei oleks pidanud tegemagi.

*

Täpselt samast ajast, samade projektide läbiviimise päevist mäletan ka üht magusat töövõitu. Ja see oli läbinisti individuaalne!

Esimene saade oli, nagu mainitud, Urmas Otiga, teine oli samasugune grupi-intervjuu tollase haridusministri Jaak Aaviksooga (minu küsimus oli: "Mida te arvate tiigrihüppest?", vastust ega ka midagi muud sisulist sellest saatest ei mäleta, saade aga oli samamoodi mehaaniline ja krobeline) ja kolmas, oo, kolmas oli minu ja Rommi projekt. Hehee! See saade algas nii, et laval oli kirst ja selles kirstus olin mina ja siis ronisin ma sellest kirstust välja.

Teemade ring oli midagi kosmoloogilis-eksistentsiaalset, täpset formuleeringut ei mäleta. Igatahes oli peamine saatekülaline füüsik Lembit Valt ning jutt keerles minu ja Rommi juhatamisel peamiselt tulnukate ja kosmose ümber. Klass istus ümber ja sekkus valitud kohtades, mistõttu oli saate ilme teistest kompaktsem. Sellest saatest mäletan ka üht-teist sisulist. Küsimused olid minu koostatud ja üks neist kõlas nii: kui meie Päike peaks kustuma, kas saaks siis Maa transportida läbi kosmose teise Päikse juurde? Ja vastus oli: mõelge, see tähendaks ju hirmpikka reisi läbi külma ja pimeduse!

Aga nüüd see ilus mälestus varajasist telepäevist... Oma saate stuudioosa vahele võtsime paar lühikest väliintervjuud Andres Raidilt ja Vahur Kersnalt, keda mõlemat mäletasin varasemast ajast UFO-teemaliste saadete tegijana (Kersnal nt "Kohtumine tundmatuga"). Intervjueerisin mina, kõrval olid peale operaatori veel Lindström ja režissöör Merike Veskus. Kas ka Rommi oli kõrval, seda enam ei mäleta. Igatahes oli tegu mu esimeste intervjuudega... Andres Raidi intervjuu läks, nagu läks, sõnastasin küsimust millegipärast, ise sellest arusaamatut mõnu tundes, hästi pikalt ja segaselt, nii et Raid vahepeal isegi varjamatu tüdimusega puhkis - aga sain vastuse purki.

Seejärel Kersna. Olime telemaja Gonsiori-poolse ukse kõrval, otse majasildi kõrval. Raidi intervjueerides juba kogemusi saanud, esitasin küsimuse seekord lühidalt ja konkreetselt: "Mida te arvate tulnukatest?" Suunasin mikrofoni tulnukate-spetsialisti poole, valmistudes kuulama pikka ja sisukat vastust. Aga Kersna, eneseteadlik ja isepäine, nagu ta on, heitis täiesti ootamatult mulle sama lühidalt ja konkreetselt vastu: "Ma ei tea, pole sellele kunagi mõelnud." Ja seda umbes sellise moega, et temal sellel teemal polegi rohkem öelda. Ei tea, miks ta tahtis koolipoisiga sellist mängu mängida, oli tal tuju paha või tahtis algajat proovile panna või mis. Igatahes, saate highlight oli fiasko äärel!

Aga koolipoiss, vastupidi, leidis järsku selle õige hoo. Nii kui Kersnalt tuli nimetatud napp vastus, järgnes sellele, otsekui kummipaelast lastult, koolipoisi uus küsimus: "Aga kui te sellele NÜÜD mõtleksite?" Ja mikrofon oli siuhti tagasi Kersna nina all vastust nõudlemas. Selle peale hakkas Kersna naerma... Ja andis mulle seejärel tõsisel ilmel korraliku ja sisuka vastuse, nagu ma olin temalt oodanud. Mõttes juubeldasin, see oli minu jaoks ääretult uhke hetk, tõeline triumf. Olin isepäisuse poolest tuntud staar-ajakirjaniku rääkima pannud! Hiljem ütles ka Veskus midagi tunnustavat.

Vaat sellised tele-mälestused gümnasistipõlvest. Tahaks kunagi tõesti kätt proovida saatejuhina. Äkki koos Liis Lassiga?

mis on arvustus-pisarakiskuja

Arvustuste tüpoloogia on avar. Esimese hooga võib vormiliste (s.o mitte sisuliste) tunnuste põhjal eristada vähemalt viit liiki, mis moodustavad omavahel põnevaid segaliike: 1) lühiarvustus, 2) kirjeldav arvustus, 3) arutlev arvustus, 4) esseistlik arvustus, 5) uudis-arvustus. Ma nende kohta siinkohal näiteid tooma ei hakkaks.

Loomulikult võib sellesse tüpoloogiasse alati lisada uusi liike. Ja hetkel ma lisaksingi neile kuuenda liigi: melodramaatiline arvustus ehk arvustus-pisarakiskuja. Sellele lisaksin näite ka - Mari Kleini arvustus Anna Haava kogutud luuletustest tänases Eesti Päevalehes. Vormiliselt analüüsides on tegu uudise põhjaga, millele on ehitatud subjektiivne pealisosa. Aga kirjutatud nii, et suur härdus tahab kangeste peale tulla!

Mari Klein, Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik, on muidu tark tüdruk, õppisime koos Pedas ühel kursusel eesti filoloogiat. Aga kui kirjutama hakkab, siis kirjutab nii, et sõnad on silmaveest niisked ja kogu tekst väriseb nagu talle saba. Või, ütleme, haava leheke külmis koidutuulis. Tundub, nagu oleks kirjutamise ajal olnud pitsiline pisaramärg taskurätt kõvasti pihku surutud... Rohkem rannet kirjutamisel, rohkem rannet!

Anna Haava luuletuste kohta ütleks omalt poolt kolme asja. Esiteks, las nad olla! Teiseks, Haava oli mu vanaema lemmikluuletaja, nagu ta oma nooruspäevikutes kirjutab. Kolmandaks ei leidu selles kenas paksus raamatus kohe kindlasti selliseid sõnu nagu "munn" või "perse" või "vitupea", mistõttu see sobib kindla-peale-kingiks oma vanematele sugulastele.

Kinkeraamatuks see teos on loomulikult ka mõeldud, sest 1) tulemas on aasta suurim üldrahvalik kaubapalavik, tuntud jõulude nime all, ja 2) miski ei too suuremat müügitulu, kui üldrahvalikult tuntud vana naine. Koidula, Under, Alver ja Vaarandi on juba iga kandi pealt läbi tõmmatud, nüüd siis võeti ette viimane, keda võtta annab. Ega neid vanu, kaubanduslikult väärtuslisi naisi kirjanduse vallas rohkem ei ole ka, varsti tuleb uuele ringile minna.

Ah jaa, mis aga puutub Anna Haavasse ja Karl Eduard Söödisse, siis neid pani omaaegne kohvikuklatš samamoodi paari nagu paneb tänapäevane kohvikuklatš paari näiteks Koit Toomet ja tema järjekordset gruupit. Ja samamoodi, nagu Koit Toomel, oli sellest paaripanemisest kõrini ka Anna Haaval. Eh, põnev on kirjanduslugu, kui seda tunda! (Pikemalt võib huviline lugeda Artur Adsoni "Siuru-raamatust", Tänapäev, 2007, lk 290-291.)

uusi sõnu eesti keelde

.
something'jon - tundmatu, hrl söödava ilmega seen

Lauseid: Lapsed tõid metsast mitu korvitäit something'jone. "See ei ole šampinjon, ega isegi mitte valge kärppseseen, vaid puhas something'jon!" ütles seeneteadlane, olles heitnud talle inspekteerida toodud valge kübaraga seenele vaid ühe pilgu.

narkomann - eel- või algkooliealine narkootikumitarvitaja

Lauseid: Kahjuks pole valitsus seni veel midagi suutnud ära teha narkomannide võõrutusravivõimaluste loomisel. Luuletaja esines emakeelepäeval narkomannidele krapsaka luulekavaga. Täna narkomann, homme narkomaan, homme hauas.

Hunt Kriimsilma mälestuseks

päeva luuletus - - - "Pesupulber Turbo 6"

.
PESUPULBER TURBO 6

Kallil tädi Helmi tekil
irve peas on ilgel plekil.

..........Aga nüüd on majas
..........pesupulber uus,
..........laineid löönud
..........Turbo 6!

Sina küürid, mis sa küürid –
ei saa puhtaks padjapüürid.

..........Aga nüüd on majas
..........pesupulber uus,
..........laineid löönud
..........Turbo 6!

Ära nühi küüsi paigast –
mustusele annab kaigast

..........perenaise parim sõber,
..........pesupulber uus,
..........laineid löönud
..........Turbo 6!
.

Tomi ja Anni intervjuu Järva Teatajale

Foto: Herbert Konnula

Laupäevases Järva Teatajas ilmus eksklusiivintervjuu Tomi ja Anniga arvutite ja interneti teemal. Kahjuks seda Järva Teataja online-küljel ei ole, seega publitseerin selle alljärgnevalt.

*

INTERVJUU TOMI JA ANNIGA ARVUTI-TEEMAL

Järva Teataja, 11. oktoober 2008

Tom, Anni, kui palju te arvutit kasutate?
TOM: Üsna palju. Peaaegu iga päev. Tänapäeval on see normaalne. Mõnikord täiskasvanud pahandavad, et muud seal arvutis ei tehta, kui istutakse Rate’s või mängitakse mänge, aga minu kohta see ei käi, sest mul ei ole Rate’s kontot ja mänge ma arvutis ka eriti ei mängi. Pole aega, nii palju muid asju on teha.

Anni, kuidas sinul arvuti kasutamisega on?
ANNI: Mina kasutan vist ka peaaegu iga päev. Mul on Rate’s konto ka, aga ma nüüd selle taga küll iga päev tundide kaupa ei passi, nagu mõni mu klassiõde. Mul on ikka ka väga palju muud tegemist, nagu Tomilgi.

Mida te seal arvutis siis teete, kui te Rate’s ei istu ja mänge ei mängi?
TOM: Ma ei oskagi täpselt öelda, mis ma seal teen. Niisama surfan. Loen meile ja sõbrad saadavad vahel mingeid linke ja blogisid loen ja... Lehti loen lehti ka, nagu isa ja ema. Arvutis on väga hea lehti lugeda. Minu meelest on huvitav lehti lugeda. Muide, kui lastesaadet teed või üldse saatejuht oled, siis lihtsalt pead kursis olema sellega, mis maailmas toimub. Muidu oled nagu mingi totu, elad põõsas.
ANNI: Mul on umbes samamoodi. Ja siis muidugi info otsimiseks kulub arvuti ka väga ära. Tahad midagi teada, siis lööd Google’isse päringu sisse ja hakkad otsima. Aga mõnikord sealt ka ei leia midagi asjalikku. Siis pead mõnest raamatust vaatama.
TOM: Või isa või ema käest küsima. Või vanaema. Mu vanaema ongi nagu mingi entsüklopeedia. Näiteks eile küsisin temalt, kas ta juhtumisi teab, mis aastal oli Suur Prantsuse Revolutsioon. Ja tema teadis kohe.

Mis aastal see siis oli?
TOM: Uh, ma enam ei mäleta. Aga ma panin selle vihikusse kirja.

Tom, sa nagu hakkasid ka kunagi blogi pidama. Kuidas sul blogipidamine edeneb?
TOM: Hästi edeneb. See tähendab – ma ei kirjuta sinna nüüd iga päev...
ANNI: Või iga nädal...
TOM: Jah! Ei jõua lihtsalt väga tihti. Aga kas peab siis kogu aeg arvuti taga istuma ja sinna midagi kirjutama?

Tõsi! Muide, kas teile koolis ka on öeldud, et pidev arvutis klõbistamine, kui enam käsitsi üldse ei viitsita kirjutada, muudab käekirja jubedaks?
ANNI: Jaa, on öeldud. Umbes nädalas korra ütleb emakeele õpetaja seda. Ja tema laseb meil alati kõik kirjandid ja referaadid käsitsi kirjutada. Ta ütleb küll, et vaesed tema silmad, mis seda kribukirja lugema peavad, aga vähemalt me õpime siis normaalselt kirjutama.
TOM: Vaata, kui sa satud üksikule saarele ja pead pudelisse panema kirja, et tulge appi, ega siis ju ei ole seal üksikul saarel arvutit ja printerit. Siis pead kirjutama käsitsi, kui vähemalt pastakas on olemas. Aga kui käekiri on jube, siis ei loe päästjad välja, kuhu on vaja appi tulla, ja jääd päästmata.

Õige! Aga kuidas teil internetis tutvumistega on? Ma tean, et seal käib üks suur tutvumine ja suhtlemine. Ilma, et oleks isegi näost näkku nähtud... Kas te ei ole mõelnud, et mõne süütu kasutajanime taga võib tegelikult olla hoopis mõni veidrik vanamees?
TOM: Oh... Annil oli ju ka ükskord ahistaja...
ANNI: Jah, täitsa ahistama hakkas. Mingi tüüp. Mingisugune poolhull. Aga see oli sellepärast, et ma andsin talle kohe oma selle MSN-i aadressi, mis mul on kõigi sõpradega suhtlemiseks. Nüüd ma tean, et enam nii ei tee. Tuleb ikka eraldi aadressid ja meilid teha.

Aga kas on üldse vaja nii palju internetis tundmatuid endale tuttavaks teha?
ANNI: Jah... See on nüüd ka õige. Aga neid paratamatult vahel ikka tuleb.

Teine paha asi, mille internetist võib endale kaela saada, on arvutiviirused. Aga tänapäeva lapsed vist on selles suhtes juba väga targad – või kuidas sellega on?
TOM: Noh, ma ei tea, mõned ikka ilmselt ei ole, klõpsivad kõigil linkidel, mis saadetakse. Kuigi viirusega link võib tulla isegi sõbra MSN-i aknas või sõbra saadetud kirjas. Mina vist olen nende asjade suhtes üsna juba tark, mul on ju ema arvutiprogrammeerija.
ANNI: Ja internetis kolades ei tasu ka igal pool klõpsida. Igasugused tundmatute asjade allalaadimised, tundmatutesse kohtadesse sisselogimised...
TOM (naerab): Ja siis kõige jaburamad asjad on need loteriivõiduteated! Saadetakse mingi spämm arvutisse, et oled kuskil Portugalis võitnud ei tea mitu miljonit – ja nüüd anna aga endast teada! See peab ikka eriline tark olema, kes seda uskuma jääb...

Ahhaa, ma vaatan, et olete, jah, päris haritud selle koha pealt.
ANNI: Peab olema. Tomi ema ükskord rääkis, mida kõike võivad arvutiviirused teha – mul tõusid juuksed päris püsti selle jutu peale.
TOM: Lehes muide just kirjutati, kuidas kuskil välismaal võeti kinni jõuk vanu mehi, kes üritasid ennast suhtlusportaalides koolitüdrukute sõbraks teha ja nendega mingeid perversseid jutte ajada. Rate’s on ka selliseid kindlasti palju...
ANNI: Ja-jah, selliseid väärakaid on küll, aga need tulevad ligi siis, kui endast ei tea mis poolpaljalt tehtud pilte üles paned. Minul seal selliseid ei ole!

Küsis Wimberg

Suure-Peetris, 9. oktoobril 2008

NB! Loe veel: Tom ja Anni räägivad ajakirjas Täheke emakeelepäevast

Mart Kivastikult panus eesti novelliklassikasse

Selle nädala Sirbis ilmus Mart Kivastikult suurepärane novell "Ordnung macht frei!", millele on kindla peale ette nähtud koht eesti novelliklassikas. See põlistab tänavusuvise kulka-mulli tšehhovliku täpsusega ja sama reljeefselt, nagu põlistas Eduard Vilde "Pisuhänd" 1913. aastal ühe tollase aja kultuurielu skandaali.

Katkend:

Vanglaülem koukis välja kulka aastaauhindade listi. Sättis prillid ninale ja luges võitjad ette. Kõigepealt väiksed auhinnad, parimatele piletite ettenäitajatele. Siis parim mitteperioodilise trükise eelarve kirjutaja. Ja siis ka kulka eripreemia kirjanikule parima käekirja eest.
"Ning lõpuks," ütles vanglaülem pidulikult, "on meil üle anda ka elutööpreemia kunstiinimesele, kes pole elus munnigi teinud peale aruannete koostamise ja sõidupiletite esitamise. Palju õnne!"
Sellega oli kõik lõppenud. Järgnes saun.

Kõik ajakirjanik-ridadetegijatest kadrijakobsonid ning muud tähemärgilugejad ja klaviatuurinühkijad, kes soovitavad kulkal kirjanikule arvuti asemel õng anda, pluss nutsuiharad riigimehed on nüüd tuleviku eestlastele lõbusaks väljanaermiseks kenasti sisse serveeritud. Ehk nagu öeldakse, kui sind on laulu sisse pandud, ei päästa sind enam issapojuke kah. Jaa, ei tasu ikka kirjanikega tülli minna! Aga järsku teeb keegi ka mõne filmi või ooperi, "Maksumaksja raha kaitsel", "Muidusööja elu ja surm" vms.

Sellele Kivastiku novellile ennustan küll Tuglase novelliauhinda. Tore oleks! Kas mitte selle auhinnaraha just kulka arvelt ei tulnud?

uut antropoloogi töömärkmikust

Märkmeid liikide kohandumisest uues keskkonnas.

olen (peaaegu) visionäär

Kuu aega tagasi arutlesin siinsamas (ning ka Eesti Päevalehes), "Tõehetkest" tõukudes, selle üle, milline võiks olla telemängude tulevik. Leidsin, et see saab minna ainult verisemaks, sest televaatajate isu ekstreemsuste järele saab ainult kasvada, mitte kahaneda. Ja leiutasin ka uue telemängu "Vasak käsi", mis peaks pakkuma pühapäevaõhtust kvaliteetajaviidet tuleviku inimestele, eriti giljotineerimishuvilistele.

Selles suunas edasi arenemisest visionäriseerides pakkusin välja paarikümne aasta kauguse tuleviku või midagi umbes niimoodi. Aga eksisin! Üks Suurbritannia telekanal Channel 5 on juba eetrisse toonud telemängude uue põlvkonna kevadekuulutaja, toreda mängu nimega "Murdmatu"! Palun väga - kes peab elusalt maetuna kõige kauem vastu või saab piraajasid täis vees kõige paremini hakkama, see on VÕITJA!

Muide, sealgi püüab telejaama esindaja süüdistusi inimsusevastasuses pareerida sellega, et "nad ju teadsid, millele vastu astuvad". Jah, aga inimeste lolluse või (vaimu)haiguse ärakasutamine on ka inimsusevastane tegu. Eks on ju ka neid inimesi olemas, kes hea meelega endal ei tea mida ei tea kuhu topivad ja ei tea mida suust sisse ajavad. Kindlasti tuleksid telesaatesse omavahel rammu katsuma ka koprofaagid ja nekrofiilid, kutsuge ainult!

Aga kas seda kõike on vaja teles näidata, et see ka normaalsete inimeste arusaamu ebanormaalsuse suunas kujundaks, selles on küsimus.

lisandusi kirjandusklassikute tundmaõppimiseks

Eile kuulsin Andres Aule käest väidetavalt tõestisündinud lookese Juhan Viidingust. Mänginud kord Juhan Viiding seltskonnas tuntud luuletamismängu, kus igaüks kirjutab paberile värsi ja annab selle edasi järgmisele mängijale, et see omalt poolt värsi juurde kirjutaks. Saanud Juhan Viiding siis sellise värsi: "Puu all istus vana lõvi." Mõelnud Juhan Viiding, mõelnud ja mõelnud, ja kirjutanud siis selle alla: "Lakkus oma muni kõvi."

Muide, Aule väitis, et tuntud poeemi "Vürst Rasvamagu" autor ei ole Juhan Viiding, nagu üldiselt arvatakse, vaid hoopis - August Alle. Uurin seda asja järgmisel korral Ralf Parve käest, tema on üks eesti kirjandusloo suurimaid Alle-tundjaid.

Leevi And The Leavings, "En tahdo sinua enää"

Tõlkisin jälle veidi Leevit. Ilus, lihtne ja kurb lauluke "En tahdo sinua enää". Gösta laulab siin duetti koos oma õe Harrietiga (Haije), kes on laulnud tausta kõigil Leevi albumitel. Soomekeelsed sõnad siin. Laulu kuula siit. Kuula ka "Kemopetroli" kaverit.

EI TAHA SIND ENAM

(En tahdo sinua enää)

Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1982
Wimbergi proosatõlge, 2008


Gösta:
Ei taha sind enam,
nüüd on aeg minna kaugele ära.
Rongiaknast vaatasin sulle silma.

Haije:
Ma ei tahaks enam elada,
kui võin veel läbi une su häält kuulda.
Näen silmade ees jooksmas elu filmi.

Gösta:
Ei näe sind enam,
rong viib mu kaugele ära.
Siiski tunnen sind mu vastas istuvat.

Haije:
Ei sellest unest ma ärka,
ei enam käega saa sind puudutada,
ja nüüd see kõik, mis sulle andsin, on külm jää.

mida rääkis Ralf Parve

Viimase 5 nädala jooksul olen (koos Toomas Haugiga) käinud 4 korral Ralf Parvet intervjueerimas. Härra on 89-aastane, hiljuti suri tema abikaasa Lilli Promet, ja veel rohkem hiljuti poeg Ralf Parve juunior. Aga ta on siiski suhteliselt hea tervise juures, mäletab ikka veel päris hästi, ja mis peamine, pajatab ladusalt ja meelsasti, ehkki on kogu elu diktofone vältinud. Erinevalt sellest, mida enne esimest vestluskorda kartsin, on tema suhtumine Eesti Vabariiki samasugune, nagu igal teisel teadlikul eestlasel. Ei mingeid märke sellest, et kunagi, 1940. ja 1950. aastail, oli ta üsna võimutruu luuletaja. Kõnelesime ka sellest teemast, kõnelesime üldse paljust - Parve avameelsus ja jutukus on lihtsalt ääretult sümpaatsed - ja nüüd olen kõige selle koha pealt juba palju targem.

Tore ja meeldiv härra, ja ainulaadne võimalus kuulata kirjanduslugu inimeselt, kelle parimate sõprade hulka kuulusid August Alle, Johannes Semper jpt, kes on istunud koos Juhan Sütistega 1930. aastate lõpus Tallinna lokaalides ning näinud 1941. aastal Tallinnas veel isegi Underit ja Adsoni. Nagu te mõistate, olen elevil. Nende 4 vestluskorraga on üles salvestatud vähemalt 10 tundi vestlust, mille loodan lähitulevikus vormistada Loomingusse intervjuusarjaks. Tegu saab kindlasti olema olulise kirjandusloolise allikmaterjaliga, sest Parve on viimased 20 aastat püsinud eemal kõikvõimalikest intervjueerijatest, tehes vaid loetud erandeid - ja mitte ühtegi nii mastaapset. Järgnevalt panen kirja ühe meenutuse 1950. aastate algusest, mille Parve mulle eile rääkis. Teen seda veel värske mälu järgi, lindilt üle kuulamata.

*

Viiekümnendate algus, VIII pleenumi järgsed aastad, raske aeg. Moskva tõlkija Liidia Toom kohtus tollase tõelise tippkirjaniku Fadejeviga ja poetas talle sõnakese eesti kirjanike raskest olukorrast: poliitiliste süüdistuste tõttu pole neil isegi mitte leivateenimise tööd. Selle peale saatis Fadejev Eesti NSV-sse Käbinile signaali: kõigile kirjanikele, kes ei ole vangis, tuleb anda vähemalt mingit tööd, antagu kas või tõlketööd. Käbin saatiski käsu allapoole, Riiklikusse Kirjastusse. Ja hakkasidki ilmuma põlu all olevate kirjanike tõlked lubatud klassikutest: August Sang tõlkis Nekrassovit, Semper tõlkis valimiku Pablo Nerudat, Tuglas sai ka midagi, hiljem hakkas Alver Puškinit tõlkima jne. Nii et Fadejevi korraldus tõi eesti kirjanikele vähemalt leiva lauale.

Kui Semperi Neruda-valimik 1953. aastal ilmus, tõlkija nimi küll raamatu tiitellehe pöördel, kuid eemaldatud mahuka eessõna alt ja vabariiklikust bibliograafiast, antud Eesti parteiladvikust kirjanikkonnale kurjalt teada: Semper on Nerudat valesti tõlkinud! Keegi oli võrrelnud Stalingradist rääkiva luuletuse venekeelset tõlget eestikeelsega ja avastanud, et venekeelses variandis on tseremoniaalselt korduva sõna "Stalingrad" ees ülivõrdelised epiteedid nagu "võimas" jne, aga eestikeelses variandis neid pole. Semper on teksti moonutanud! Lase veel kodanlik natsionalist tõlkima!

Niisuguse meelepaha lainetuses juhtus Parve kohtama Uno Lahte, kellel oli plaanis kodanlik natsionalist Semper, kes on moonutanud häbitult klassiku teksti, korrale kutsuda, karmilt artikliga paljastada! Parve oli siiski soovitanud Lahel enne sellise artikli kirjutamist Semperi enda käest täpsemaid selgitusi küsida. Soostunudki Laht seda tegema. Semperil oli õnneks veel enda käes Ilja Ehrenburgilt saadud Neruda luuletuste hispaaniakeelne väljaanne, ja tõlkija näidanud sealt: polegi originaalis sõna "Stalingrad" ees mingeid epiteete nagu "võimas" jts. See oli puhas vene tõlkijate omalooming! Nii pääsenud Semper vähemalt sellest artiklist.

"Üksikvanem otsib kaaslast" - uus lemmiksaade

Mul on uus lemmiksaade: "Üksikvanem otsib kaaslast" (Kanal 2). Ja selles saates on mul ka lemmikosaleja: Rutt. Esiteks, ta on ilus, sarmikas ja kütkestav. Teiseks, ta on tark ja eneseteadlik. Kolmandaks, ta on aktiivne ja hakkaja.

Samas, juba esimestest hetkedest peale näitas Rutt ennast ka väga võimuka naisena. Pani kohe ära: palja käega lauda ei pühita! nii suuri tükke ei lõigata! Ma mõtlesin kohe, kuidas ma oleks vastu nähvanud... Kujutan teda elavalt ette oma meest konkreetselt paika panemas. Arvatavasti oleks tema jaoks parim match selline mees, kes teeb nagu kästud, sest naine teab paremini... Või teine, leebem variant: ta vajaks lihtsalt sellist meest, kes oskaks vastu öelda. Siis naine kas taltub ja nad saavad koos kenasti hakkama - või ei taltu ja tuleb lahku minna.

Meesosalistest jättis avasaate järel mulle kõige parema mulje Kaarel, kes on muide koos Contraga pikka maad jooksnud ja saunas käinud, nagu ta ise ütles. Selline sümpaatne ja vaikne mees, kes harrastab ka luuletuste kirjutamist. Too maamees, kes peale Kaarli veel avasaates Rutiga ühes setis on, jättis küll veidi tohmaka mulje, rääkis ainult äestamisest ja traktoritest.

Saateid võib vaadata võrgust. Ja siin on lugemist (Ruti pildiga).

antropoloogi töömärkmikust

loe ja vaata videot (eriti just vaata videot) siit