lahutatud isade võitlus võtab tuure üles

Lahutatud isade võitluses oma laste kasvatamise õiguse eest on jää järjest suurema raginaga liikuma hakanud. Ei jõua seda olukorda küllalt ära tervitada! Esmalt eilne uudis MTÜ Isade Eest loomisel, nüüd ka Olavi sihtotstarbeline uus blogi... Usun, et sündmuste selline areng toob järjest rohkem kokku neid lahutatud isasid, keda kõiki ühendab üks tunnus: kõigist neist laseb seadus täie rauaga emade kasuks üle. Ja seda täiesti ISEENESESTMÕISTETAVALT...! Täna hommikul, seda Olavi blogi lugedes, tuli mul meelde, et ka üks Andra sõber, väga tore isik, on samas hädas: lapse ema ei lase lapsele ligigi.

Ma arvan, et selle loo jutustas kunagi ajaloo loengus David Vseviov, kindlalt ei mäleta, aga kes siis veel... Juhtunud antiikajal Roomas ükskord nii, et keegi ori pääsenud kuhugi, kuhu orjad ei tohtinud pääseda. Lihtsalt seepärast, et nad ei kandnud riietust või muid iseloomulikke tunnuseid, mis neid oleks vabadest kodanikest eristanud. Siis võeti asi senatis üles. Keegi nõudis: hakaku orjad kandma vastavat riietust, siis me näeme kohe, kes on ori. Kõik olid sellega tuliselt nõus. Kuid siis astus ette üks tark mees ja ütles: me ei saa seda teha. Siis küll näeme meie, kes on ori, kuid siis näevad ka orjad, kui palju neid on... Sellega oli asi otsustatud.

Järjest ilmsemaks saab nüüd, neil päevil see, kui palju on tegelikult meie hulgas neid lahutatud isasid, kes on nii emade kui ka seaduse silmis tühi koht. Null. Jalamatt. Tühine olend, kes kõlbab kasutamiseks ainult rahaauguna. Ja isad ei saa midagi selles olukorras teha. Vabariigi seadusandlus ja kohtupraktika vilistavad nende õiguste peale. Perekooli hüsteeriliste kägude kari, kellel puudub muu elu peale foorumis kädisemise ja kelle meelistegevus number 1 on mehe moblas nuhkimine, on lahutatud isad juba ette paika pannud: kõnts! liiderdajad! jobud! väänakem neile! Ja kui paljud lahutatud isad, ometi normaalsed ja toredad, ühiskonna silmis väärikad inimesed, löövad sellise olukorraga leppides vaid käega: ah, mis mõte sel on, see on juba ette kaotatud võitlus, pole mõtet hakata jamamagi. Ning lepivad nii lapsest ilma jäämisega.

Ja mida ma nende õiguste all silmas pean? Mitte ainult õigust last näha või lapse kasvatamise üle otsustada. Ei! Me ei lepi ainult sellega! Me tahame last päriselt enda juurde saada! Sest miks ta peab ISEENESESTMÕISTETAVALT ema juures olema?! Tänapäeva Euroopas, kus nagu väliselt valitseks sugude võrdsus? Katsuge te rääkida midagi tööhõivest või palkadest meeste kasuks ja naiste kahjuks, kohe on skandaal: ahistamine! Aga kui palju ahistatakse igapäevaelus märkamatult lahutatud isasid, seda justkui ei märka keegi.

Niisiis, lahutatud isade võitlus on vaikselt hakanud jõudu koguma. Solidariseerun Olaviga täielikult. Ja selliseid isasid on veel palju. Meenutame kas või Inno võitlust oma laste nägemise ja kasvatamise eest. Meil ei pruugi olla seaduse silmis mingit jõudu, kuid midagi on ka meil: sotsiaalset kapitali. Me saame seda kasutada, ja me kasutame seda, kui vaja - kui mitte midagi muud enam üle ei jää. Veel enam: teadupärast on minister, käesoleval juhul siis sotsiaalminister Eesti Vabariigis rahva teener. Ja igati sobilik selleks, et ühel hetkel korrektses, kuid teravas toonis sõnastatud apell vastu võtta, alla kirjutanud isikud, keda ei ole võimalik Eesti kultuuris ja ühiskonnas ignoreerida... Ja sellest ühe sammu kaugusel on meedia, kus siinnimetatud ja paljud teised nendesugused oskavad väga hästi vägesid juhatada.

Igatahes, lahutatud isad ei ole enam tühi koht, millest võib südamerahus üle jalutada. Kui maa peab põletatud saama, siis saagu see põletatud mõlemal pool rindejoont...

Ja värskeimad uudised: Olavi blogi töötas!