kolm tulnukat Tallinnas

Ajaleht Pealinn tellis mult lühikese loo, mis räägiks Tallinnast - noh, kui ilusast ja toredast linnast. Loomulikult on Tallinn ilus ja tore linn, aga ega ma siis seda nii otsesõnu ei hakka sellises lehes kirjutama. Valimispropagandat tehku ikka selleks spetsiaalselt kinnimakstud tegelased, eks ole. Ehkki küll lubati, et püüd on saada "mittepoliitiliseks". Ning nagu kirjanikud läbi aegade, ülistasin Tallinna ilu ja võimsust hoopis kaude. Kirjutasin kena rõõmsameelse loo, mõninga allegooria ja suurema koguse fantaasialennuga. Kuid see osutus siiski ajalehe jaoks sobimatuks: lükati tagasi. Pole hullu, kui juba valmis, eks siis annan mujale. Aga olgu esmapublikatsioon ikka minu blogis.


KOLM TULNUKAT TALLINNAS

Tulid-saabusid Tallinnasse kolm tulnukat teiselt planeedilt. Nad olid suured kosmoserändurid ja olid palju kuulnud meie vabariigi ilusast pealinnast. Nüüd olid nad nõuks võtnud ise kohale tulla, et seda oma silmaga näha. Nad otsustasid tutvuda linnaga igaüks omal käel, oma huvide kohaselt – pärast aga üksteisele jutustada, mida tehtud ja nähtud.

Esimene tulnukas läks linnavalitsusse ja hakkas abilinnapeaks, kelleks ta oma nooruse tõttu hästi sobis. Tööpäev oli just alanud. Ta ei jõudnud veel õieti nihutada telefoni laual endale sobivasse kaugusse, kui uks läks lahti ja sisenes keegi meeskodanik. Pikalt seletamata astus ta laua juurde ja pani sellele tüseda ümbriku.
„Mis see on?” küsis tulnukas.
„Altkäemaks. Mul oleks vaja üks objekt tühjaks lüüa, aga inimesed sitsivad sees. Teate küll, tavapärane asi. Äkki saaks allkirja?”
„Kuhu?”
„Siia, siia ja siia.”
Tulnukas andis soovitud kohtadesse allkirja, külaline tänas viisakalt ja lahkus. Kohe tuli uus külaline.
„Tervist,” kostis see juba uksel.
„Tervist. Kuidas saan teile kasulik olla?”
„Olen volikogu liige, tulin teie ees lömitama.”
„Kui nii, siis olge hea, astuge edasi.”
Nii see päev läks.

Teine tulnukas läks Viru keskusesse. Osturalli oli just alanud. Pikemalt aru pidamata võttis ta käru ja sisenes tunglevasse rahvamurdu. Kohe kandis inimeste vool teda mingi letikeseni.
„Mis see on?” küsis tulnukas särasilmselt müüjapiigalt.
„See on Amazonase õnnehüpik! Puhas käsitöö! Sobib näiteks kööki üles riputada! Ainult täna 10 protsenti odavam! Ja ostes kaks, saate pealekauba nägusa konksu nende ülesriputamiseks!”
„Väga huvitav! Paluks mulle kolmkümmend tükki.”
Ja nii see temagi päev läks.

Päeva lõppedes said kaks esimest tulnukat kokku. Nad olid oma päevaga igati rahul, Tallinn oli neile jätnud positiivse mulje. Nad lubasid siia kindlasti ka tulevikus tagasi tulla. Seejärel hakkasid nad otsima, kuhu on jäänud kolmas tulnukas. Selgus, et too oli oma sammud seadnud kuulsasse Kuku-klubisse. Sinna läksid nüüd ka kaks esimest.

Esimene asi, mis nad uksest sisse astudes silmasid, oli suur lärmav laudkond, mille keskel troonis kolmas tulnukas. „Ja siis ma tulistasin neid – trahh! trahh! Kuni iga viimane kui kuradi kworg oli sussid püsti visanud! Siis panime kogu väega otse edasi Azeroni peale! Meid oli mingi kakssada väikest laeva ja neli emalaeva...”
Kaks esimest tulnukat lähenesid kolmandale ja tõmbasid ta tasahilju eemale.
„Peame minema hakkama,” ütles esimene.
„On aeg,” ütles teine.
Kolmas vakatas ja vaatas neid hetke ammulisui.
„Mis? Juba? Aga... Aga... Ma ei saa, näete, ma pean selle tüübiga seal veel natuke rääkima üldrelatiivsusteooria ühendamisest kvantteooriaga. Tal on mingi oma nägemus... Ja... Ja... üldse! Ma jään veel mõneks ajaks siia! Teie minge – ma tulen teile millalgi järele!”

Nii läksidki kaks esimest tulnukat ilma kolmandata ära. Too kolmas aga on tänaseni siin, meie hulgas. Nägin teda veel eile õhtul Kukus. Tegime mõned konjakid, väga lahe tüüp.