õpime kombeid! Tom, 297, I (eetris 25. jaanuaril)

ÕIE
Jätkub Õietolmutuust kommetekool! Järgnevalt näitab Tom, kuidas on viisakas käituda bussis.

Kaamera näitab Tomi, kes lösutab toolil, suht tobeda ja äraoleva näoga, silmad vaevu paokil, nagu poleks ümbritsevat tema jaoks olemas.

ÕIE
Nii. Tom istub praegu bussis. (paus) Buss on täis. Kõik istekohad on võetud. (paus) Siseneb keegi vanatädi, kes näeb väga väsinud välja.

Tom ei liiguta kulmugi.

ÕIE (pärast väikest pausi)
Siis siseneb lapseootel ema, suure kõhuga.

Tom ei liiguta endiselt kulmugi.

ÕIE (pärast pikemat pausi)
Siis siseneb vanaema väikese lapselapsega.

Tom ei liiguta endiselt kulmugi.

ÕIE (kordab)
Siis siseneb vanaema väikese lapselapsega. Bussis pole endiselt ühtki istekohta, õieti pole ruumi enam seistagi.

Ei mingit reaktsiooni Tomi poolt.

Paus.

ÕIE (karjub hüsteerilisel toonil)
Bussijuht teatab valjuhääldisse, et ta on peast täiesti hulluks läinud ja nüüd läheb sõit otsejoones metsa ja uksi ei tehta kolm tundi lahti!

Tom ei kõssagi.

ÕIE
Aga nüüd tuleb peatus, kus on vaja maha minna.

Tom vajub mittemidagiütleva näoga toolilt maha ja löntsatab eemale.

ÕIE
Oi kui kasvatamatu ja ebaviisakas poiss. Tom! Tee nüüd, nagu viisakas on.

Tom istub toolile tagasi ja näeb natuke rohkem asjalikum välja.

ÕIE
Nii. Buss on endiselt täis. Ruumi pole seistagi. Aga siis tuleb peale üks väsinud moega vanatädi...

Tom kergitab ennast istmelt ja annab vanatädile märku, et too võib istuda.

ÕIE
Väga tubli poiss!

Tom võtab käsipuust kinni ja sõidab edasi.

ÕIE
Nüüd aga läheme hoopis teatrisse. Koos mobiiltelefoniga!

Tom istub tagasi ja on teatris istuja moega, jälgib keskmise huviga etendust jne. Siis heliseb ta põues telefon – valjult ja nõudlikult. Tom otsib selle aeglaselt ja kohmitsedes välja ja võtab kõne vastu.

TOM (telefoni, üsna kõva häälega)
Õu, kuule, ma ei saa praegu rääkida, ma olen teatris.

Paus.

TOM (natuke valjemalt)
Ma ütlesin, et ma olen praegu teatris, ma ei saa rääkida.

Paus.

TOM (päris valjult)
Ma ütlesin, et ma olen... (paus, siis lausa karjub) Ma olen praegu teatris ja ei saa sinuga rääkida! (paus) Mida? Ma ei kuule sind! Levi on jõle niru! Oota, näitlejad laval ka karjuvad... (vehib eemale käega, susistab) Ššššhhh! Olge tasa! (tagasi telefoni) Üldse ei kuule sind! Helista pärast! (paus, röögib täiest kõrist) Ma ütlesin, et helista pärast! (paneb telefoni ära, viipab näitlejatele, et sorry, laske edasi ja süveneb uuesti etendusse)

ÕIE
Uuh, küll see võis alles tore vaatepilt olla – üks etendus laval ja teine saalis! Aga tee nüüd õigesti.

Tom istub tagasi, võtab mobiili välja, vajutab ühele nupule, paneb mobiili põue tagasi ja süveneb etendusse. Kaamera jälgib teda – mitte midagi erilist ei juhtu.

ÕIE
Panete tähele? Vaikus! Teate, mispärast? Sest mobiil on välja lülitatud! Või vähemalt hääletuks. Kannatab ju ära küll tund-kaks ilma moblaga lobisemata, eks ole? Nii on kohe kõigil palju parem etendust vaadata. Seda õiget etendust siis – mis laval on. Näitlejad ei pea publiku hulgas olevast lontkõrvast üle karjuma.