uus Pille-Riini lugu: Pille-Riin ja kadunud jalad

PILLE-RIIN JA KADUNUD JALAD

Täna oli Pille-Riin eriti särtsu ja tegevushimu täis. Kõigepealt korjas ta kogu korterist kokku kõik toalilled ja rajas nendest oma tuppa iluaia.
„Vaat kui kena botaanikaaed!” imestas isa, vaadates kenasti põrandale paigutatud havisabasid ja aaloesid. „Seal on vist lausa Mehhiko!” ütles ta kappidele asetatud kaktuste kohta.
Emale see aga üldse ei meeldinud.
„Vii need kõik kohe õigetesse kohtadesse tagasi,” käsutas ta. „Muidu lõhud mõne poti ära, ajad kõik kohad mulda täis või räsid kogemata mõne lille ära.”
Pille-Riin ohkas ja viis lilled tagasi, kus millegi õige koht oli.
„Vaat nii,” ütles ema. „Tubli laps. Sul on nii palju mänguasju, mängi nendega.”
Pille-Riin ohkas jälle. Ta oli kõigi oma mänguasjadega juba nii palju mänginud. Nüüd tahtis ta vahelduseks midagi muud. Natuke aega kõõlus ta tooliga köögilaua taga ja sirvis ajalehte. Seal oli uudis, et Maa lähedalt möödub asteroid. Siis läks ta esikusse, võttis isa saapa ja läks sellega tuppa.
„Pille-Riin!” hüüatas ema. „Mida sa teed! Vii see kohe esikusse tagasi!”
„Tõepoolest,” jäi ka isa vaatama, „mis sa mu saapaga kavatsed teha?”
„See ei ole saabas, vaid asteroid,” seletas Pille-Riin. „See läheb kohe Maast lähedalt mööda.”
Nende sõnade saatel tegi ta saapaga tiiru ümber teleka.
„Pille-Riin!” hüüdis ema. „Ma just koristasin! Vii see palun kohe esikusse tagasi! Kohe!”
Asteroid tegi veel ühe tiiru ümber teleka ja võttis siis suuna jälle esikule.
„Õudne! Ma ei saa aru, mis tal täna peal on!” vangutas ema pead.
„Magnettormid võib-olla,” arvas isa.
„Või on keegi needuse peale pannud,” arutas ema edasi. „See naabrimutt. Alati ta vahib Pille-Riini sellise imeliku pilguga. Endal lapsi ei ole, siis vahib teiste omi. Haige inimene.”
„Ah ära aja lora,” ütles isa.
„Lora! Siukseid inimesi on olemas, kes teistele needusi peale panevad! Ma Moodsast Naisest lugesin. Siis ei jää muud üle, kui nõia juurde minna. See annab salarohtusid ja paneb vastusõnad peale.”
„Ah, lõpeta ära,” mõmises isa ja valis diivanilaua alumiselt korruselt ajakirja, millega tuppa lennanud kärbes maha lüüa.
„Sa...” hakkas ema midagi ütlema, kuid nende vestluse katkestas müra korteri teisest otsast.
„Pille-Riin? Mis sa teed seal?” hüüdis ema.
Vastust ei järgnenud. Ema ja isa vaatasid tõusva rahutusega suunas, kust oli kostnud müra.
„Pille-Riin?”
„Jaa, ma olen siin,” tuli siis vastus.
„Mis sa teed seal?”
„Sõin külmkapist...” Pille-Riin pidas pausi ja jätkas siis, järsku hoopis hädalisemalt: „Emme! Issi!”
Ema ja isa hüppasid püsti ja jooksid kööki. Pille-Riin seisis avatud külmkapi juures, jalge ees maas klaasist nõu killud, põrandal laiali rohelise toidu pritsmed.
„Ah!” ahmis ema õhku. „Tule kohe sealt ära!” Ta sööstis tüdruku poole.
„Ma ei saa...” kostis Pille-Riin kaeblikult. „Mul pole jalgu!”
„Aga on ju!” ütles isa, ärevus hääles. „Liiguta ennast.”
„Ma ei saa!” ütles Pille-Riin nutuselt.
„Issand jumal! Kas sa sõid seda?” hüüatas ema ja osutas rohelise toidu jäänustele. „Seda rohelist toitu?”
„Jaa... Ja seda kollast toitu ka...”
„Appi,” kähises ema. „Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära söö kõike, mis külmkapis on!”
Isa oli ka murelikult ligemale tulnud.
„Kas üldse jalgu ei ole?” küsis ta.
„Ei!” vastas Pille-Riin hääle värinal.
Ema tõmbas käega üle lauba. Ta mõtles paaniliselt, mida teha. Midagi tuli teha – ja kiiresti.
„Huh-huh-huh...” pomises ta. Siis sirutas ta käe külmkapi kõige alumise riiuli tagumisse soppi ning võttis välja kausikese punase toiduga.
„See seda!” käsutas ta Pille-Riini. „Mitu lusikatäit.”
„Anna talle sinist toitu ka,” ütles isa.
„Jah,” ütles ema ja võttis sügavkülmast pakikese, milles oli sinine toit. „Seda ka paar ampsu, võta otse pakist, ära karda, see ei ole külm.”
Pille-Riin sõi kähku paar lusikatäit punast toitu ja näkitses natuke pakist sinist toitu.
„Noh?” uuris isa. „Kas tulevad jalad tagasi?”
„Mm...” püüdis Pille-Riin aru saada, „see nagu põlvest saati oleks juba.”
„Söö siis veel!” juhendas ema. „Seda sinist võtsid nii vähe, võta veel.”
Tasapisi hakkasid Pille-Riinile jalad tagasi tulema. Isa ja ema hingasid kergendunult.
„Mine nüüd oma tuppa mängima,” ütles isa, kui tüdrukul olid mõlemad jalad jälle tagasi. „Ja palun, tõesti, ära täna enam pahandust tee!”
„Ei tee,” lubas Pille-Riin kuulekalt ja jooksis oma tuppa.
Isa ja ema vaatasid talle järele. „Vala mulle üks klaas seda...” ütles ema siis väsinud häälel ja osutas köögikapi kõige kõrgemal riiulil oleva pudeli poole. Isa valas – emale ja endale. Ning mõlemal käes klaas ilusa halli joogiga, siirdusid nad tagasi teleka ette.