Pille-Riini neljas lugu. Isa ja ema saladus

ISA JA EMA SALADUS

Oli öö. Pille-Riin magas oma toas. Ta nägi unes metsa, kus puude otsas kasvasid maasikad nagu päris maailmas õunad. Oli parajasti juuni ja maasikad puude otsas küpsed. Mm! Küll need lõhnasid isuäratavalt! Kogu mets oli täis magusat, joovastavat maasikalõhna. Pille-Riin kõndis parajasti puude all ja püüdis välja mõelda, mil viisil maasikad kätte saada, kas raputada puud või püüda hoopis ise kutsuvalt punetavate marjade juurde ronida, kui korraga kuulis ta hääli.
„Šššš... Ole tasa...“
„Jah... Ettevaatust, vaata, seal on...“
Pille-Riin heitis pilke ümberringi, et näha, kes räägivad. Siis libises üle ta silmade midagi pimestavat. Ja Pille-Riin sai aru, et ta ei näe seda unes. Ta ärkas üles ja paotas ettevaatlikult silmi. Vaatepilt, mida ta nägi, oli nii kummaline, et ta ei taibanud tuua kuuldavale ühtki heli. Vaikselt, nina tekiserva alt vaevu väljas, jälgis ta oma toas toimuvat.
Keset tema tuba seisid isa ja ema. Isal oli käes taskulamp, mille valgusvihk veikles toas ringi. Pille-Riin sai aru, et nende kõnet oligi ta unenäos kuulnud ja just taskulambi valgusvihk oligi see, mis oli tal ka unenäos üle näo libisenud. Aga ikka ei saanud tüdruk aru, mida isa ja ema tema toas keset tööd taskulambiga teevad. Ja veel sosistades, justkui salaja.
„Võta sa rong,“ sosistas isa. „Näe, seal.“
Taskulambi valgusvihk libises kapile, kus Pille-Riin hoidis oma mänguasju. Osa asju oli muidugi ka suures korvis akna all ja üle toa laiali. Aga rong oli kapi keskmisel riiulil. Ema astus vaikselt, pehmete sammudega kapi juurde ja haaras sealt rongi.
„Ja legoklotsid,“ jätkas isa sosinal. „Võta kogu karp. Seal üleval.“
Ema võttis ka legoklotside karbi, mis asus kapi ülemisel riiulil. Pille-Riin nihutas tekiserva ninalt natuke allapoole ja nägi, et isa hoidis kaenla all Jõmmikut ja Tröpsu-Liisut. Ta tahtis ringi keerata ja minekule asutada.
„Oota,“ ütles ema, „ma võtan need ka.“ Ta sättis legoklotside karbi endale kaenla alla ja sirutas käe, et võtta mänguasjade korvist Pille-Riini nukunõude komplekt. See oli alles äsja ostetud ja seepärast veel oma läikiva karbi sees. Ja milline komplekt – lausa serviis!
„Ära maha pilla, see koliseb,“ hoiatas isa.
Ema võttis ettevaatlikult nukuserviisi. Seejärel lahkusid mõlemad vaikselt Pille-Riini toast. Tuba jäi pimedaks ja vaikseks. Ei kostnud ühtegi heli. Pille-Riin lebas veel tükk aega liikumatult teki all, suutmata aru saada, mida ta just nüüdsama oli oma toas näinud. Mida teevad isa ja ema ta mänguasjadega? Ja veel keset ööd?
Uudishimu ei andnud asu. Hästi tasa, püüdes voodit mitte nagistada, libistas ta ennast põrandale ja tippis kikivarvul toaukseni. Selle taga polnud kedagi. Aga elutoa praokil ukse tagant kuuldus nõrka kõnekõma. Pille-Riin hiilis sinna ja piilus elutuppa. Midagi sellist, nagu ta nüüd nägi, ei olnud ta elu sees näinud.
Kogu elutoa põrand oli täis mänguasju. Osas neist tundis Pille-Riin ära enda mänguasjad. Aga oli ka neid, mis olid võõrad. Mõned neist tundusid lausa vanad, nii vanad, et Pille-Riin polnud selliseid mänguasju kunagi näinud - ei poes ega ka mitte sõpradel. Ja kõigi nende mänguasjade vahel toimetasid isa ja ema. Vaatepilt oli alguses nii kummaline, et tüdrukul oli raske seda uskudagi. Aga jah, polnud mingit kahtlust – isa ja ema mängisid. Mängisid innuga, süvenenult, kogu ümbrust unustades.
Teleka juures, kus vaip lõppes ja algas tammeparkett, oli väikestest konstruktoriklotsidest ehitatud suur laev. See seisis vaiba serva justkui kai ääres ja ootas ärasõitu. Isa kummardus laeva kohale ja paigutas sellele mehi - indiaanlasi ja kauboisid. Indiaanlased olid pruunid, kauboid mitmevärvilised. Poolt laeva täitsid väikesed mänguautod. „Bžžžž...“ tegi isa suuga häält. Kiirust kogudes hakkas laev sõitma, liikudes vaiba äärt pidi diivani poole, kus ema oli Jõmmiku, Tröpsu-Liisu ja veel mitmete teiste nukkude ja loomade, nii Pille-Riinile tuttavate kui ka tundmatute, ette laotanud laiali Pille-Riini nukuserviisi.
„Kes kohvi tahab?“ küsis ema oma külaliste käest.
„Mina mitte,“ ütles Jõmmik, „see pole mu jumele hea.“
„Ja mina ei saa siis pärast magada,“ ütles keegi roheline poroloonist loom.
„Mina küll võtaks,“ ütles üks Pille-Riini nukkudest.
„Palun,“ kostis ema ja valas nukule tassi kohvi. „Kas piima ka?“
„Jah,“ ütles nukk. „Ja suhkrut kaks lusikatäit.“
Ema valas nukule ka piima ja pani suhkrut. Nukk jõi ja kiitis: „Väga hea kohv!“
„Aitäh,“ tänas ema viisakalt ja pöördus teiste poole. „Teile siis ehk – teed?“
Ta hakkas teiste tassidesse teed valama.
Vahepeal oli isa jõudnud laevaga päris ulgumerele. Siis aga puhkes laeval mäss. Indiaanlased sõdisid kauboidega. „Tsiuh! Tsiuh!“ tegi isa ja kauboid kukkusid nooltest. „Tõhh! Tõhh!“ tulistasid siis kauboid vastu. Kõige vapramalt sõdis üks kauboi, kellel olid rohelised püksid ja mõlemas käes püstol. Aga väga tublilt sõdis ka üks punaste pükstega kauboi, kes keerutas lassot. Möll oli nii tohutu, et ema pidi vahepeal isa poole pöörduma ja manitsema: „Kuss! Ole tasa! Muidu Pille-Riin ärkab üles.“
Pille-Riin seisis hiirvaikselt ukse taga ja jälgis isa ja ema toimetusi, saamata midagi aru. Korra oli ta isa ja ema mänguhoogu pealt vaadates sattunud ka ise nii tuhinasse, et oleks peaaegu nende juurde jooksnud ja küsinud, kas võib ka nendega koos mängida. Aga kohe sai ta aru, et parem ikka mitte.
Mäss laeval oli lõppenud kauboide võiduga ja laev võttis jälle suuna kai poole, kus ootas rong, järel rida vaguneid. Need olid autodele järele tulnud. Autod pidid kiiresti poodi müügile jõudma. Ema juures diivanil aga kõlas: triks-traks. Jolanda oli hiljaks jäänud, jõudis alles nüüd.
Pille-Riin läks tagasi oma tuppa ja puges voodisse. Ta oli väsinud, uni kippus vägisi silma. Ja Pille-Riin tahtis uuesti sinna maasikapuude-metsa, kus okstel lõhnasid küpsed marjad. Ta pani silmad kinni ja jäi kohe magama.