Pille-Riini 13. lugu

PILLE-RIINI ISA NÄGEMUS

Pille-Riini isa istus diivanil ja vaattas suusatamist. Oli hilistalvine pühapäevahommik ja Pille-Riini isa ei kujutanud seda ettegi ilma telekast tuleva suusavõistluse ülekandeta ja seda saatva reippa reportterihääleta. Veerpalu! Sommerfeldt! Bauer! Tšerepanov! Hjelmeset! Gjerdalen! Teises vaheajapunktis! Edestab kahe koma kahe sekundiga! Tuleb kurvist välja! Alla suusastaadionile! Lükkab neljandaks! Koht maailmakarikasarjas!
Pille-Riini isa ei olnudki nii väga suusatamise huviline. Palju enam meeldisid talle jalgpalli suurturniirid, kergejõustiku MM ja olümppiamängud. Aga see iga pühapäeva hommikune suusatamine mõjus talle kuidagi rahustavalt. See kuulus talviste pühapäevahommikute juurde niisamuti nagu hiline ärkkamine, esimene kohv ja teadmine eelseisvast vabast päevast.
Eesti suusataja oli võistluse lõpetanud ja andis reportterile intervjuud. „Suvel jäi põhja ladumine ära, sügisel tegin korraga rahulikke põhjatreeninguid ja tugevamaid lõikke. Paraku ei saanud nendega liialdada, see sööb põhja ära,” vastas ta reportteri küsimusele, kerge hingeldus veel hääles.
Põhja ladumine tuletas Pille-Riini isale meelde puude ladumise ajast, mil ta oli veel väike poiss. Vanaisa istus pakul ja toksis teisel pakul lepa-, kase- ja kuusejumakaid lõhki, visates halud kuuri seina äärde, kust Pille-Riini isa nad võttis ja kärmesti, klaps, klaps, riitta ladus. Töö lausa lendas!
Mõttelõng jäigi korraks mälestuste radadele heljuma. See jõudis tagasi alles mõne hetke pärast, kui sportlane telekas oli olulisema jutu ära rääkkinud ja andis reportterile juba tunduvalt napisõnalisemaid vastuseid. „Noh... Jah... Et... Ses suhtes küll... Et... Vorm nagu jah...”
Vahepeal libises üha uusi ja uusi suusatajaid üle finišijoone. Pille-Riini isa jälgis seda ühe silmaga. Siis tundis ta järsku enda ümber lume külma hingust. Tema ees oli lage lumine väli, eemal mustendas metsaviir. Hakkas pimedaks kiskuma. Kuuldus kauget tüminat. Tümin katkes, mõnda aega oli täielik talvine vaikkus, siis kuuldus tüminat uuesti. Siis see katkes jälle – kostudes mõne aja pärast taas.
Pille-Riini isa taippas, et see tuleb metsast. Ta otsustas asja lähemalt uurida ja võttis suuna metsa poole, asudes sumppama otse üle lumevälja. Lumi oli päris sügav, kohati peaaegu põlveni. Saappad said kiiresti lund täis, Pille-Riini isa tundis seda sokiservade kohal nõrgalt nahka põletamas, aga ta ei hoolinud sellest. See oli ju tegelikult tühiasi.
Ta kahlas ja kahlas läbi lumise lagendiku, metsa tume viir lähenes. Teisel pool lagendikku kumasid mõned üksikud talude tuled, aga pimedus oli juba nii tihke, et muud polnud taludest enam näha. Vaid suure pingutusega võis läbi laskuva talveõhtu aimata nende piirjooni. Pille-Riini isale tuli meelde üks luuletus.

saab laskuda öö
kui kahina jätavad
puud ja lihtsalt on

Sellist luuletust nimetatakse haikuks, teadis ta. Millegipärast tundus see luuletus talle hetkel eriti ilus, mis sellest, et paistis rääkkivat suveõhtust. Pille-Riini isa kordas seda luuletust mõttes veel mitu korda, samal ajal peattumatult läbi hangede rühmates. Saab laskuda öö... kui kahina... kahina jätavad puud... ja lihtsalt... ja lihtsalt on... kui kahina jätavad puud ja... lihtsalt on... saab laskuda öö... öö... puud... lihtsalt on...
Mets oli juba käeulatuses. Pille-Riini isa seisatas, et hinge tõmmata. Tümin oli vahepeal seda rohkem valjenenud, mida lähemale Pille-Riini isa metsale jõudis. Endiselt kõlas see katkendlikuna, aga pausid tümina vahel jäid üha väiksemaks. Ja juba tabas kõrv ka seda, et tümin polnud kogu aeg ühesugune, vaid kõlas kord ühtmoodi, kord teistmoodi. See oli raske ja justkui rauast, jah, see sõna tundus sobiv, rauast. Kuidagi... metallne, terasest. Hästi õrnalt roostene, hästi õrnalt. Nagu mõneks nädalaks õue unustatud vikat. Aga iga korraga järjest vähem roostesem. Pille-Riini isa silmade ette kerkkis haljas ja läikkiv vikat, mis läbi kastese heina vihiseb. Just selline raud. Metall. Teras.
Pille-Riini isa sisenes metsa ja hakkas minema selles suunas, kust tümin paistis tulevat. Öises metsas liikkuda pole kerge, eriti talvel. Kõikjal on lumi – ja palju paksemalt kui lagedal väljal. Kännud, mahalangenud puud, rooppad, augud, künkad. See teekond võttis päris lõõtsutama. Kuid Pille-Riini isa jätkas puhkamata oma teed. Tümina allikas tundus olevat juba väga lähedal, metallsed helid kaikkusid puude vahel kõrvulukustavalt, nüüd juba peaaegu ilma vaheaegadeta, lärm oli päris meeletu.
Ja – seal see oligi! Pille-Riini isa oli jõudnud väiksele metsalagendikule. Tema silmade ees avanes uskumatu vaatepiltt.
Lagendiku teises servas kõrgus kolmest küljest mustade eesriietega kaettud lava, millel mängis bänd. Lava keskel oli suur trummikomplekt, millest nende taga istuv kerekas mees võttis pulkadega raevukalt vehkides välja viimast. Trummide ees laval oli veel kaks meest, mõlemal käes kitarrid. Ka nemad mängisid oma pille, keeltele ja endale armu andmata. Õhk oli teravast, saagivast mürast paks, lava kohal veiklesid prožektorid, kallates lagendikku üle kõikkvõimalikes värvitoonides kiirtevihkudega. Lava ees oli väiksearvuline, kuid seda andunum publik, kes elas laval toimuvale ihust ja hingest kaasa.
Pille-Riini isa liikkus lähemale, silmi laval toimuval hoides. See metsiku andumusega vallandatud vali muusika sel värvidest ülekallatud lagendikul oli ta jäägitult endasse haaranud. Ja see polnud veel kõikk. Millised need kolm meest laval välja nägid! See oli korraga kõhedusttekitav ja lummav. Kõikk kolm olid riietatud musta, nende nahkseid või koottud riideid kaunistasid teravad metallist orad ja ketid, nende näod olid kaettud valgete, sõjakate, justkui hauataguste maalingutega.
Kui Pille-Riini isa oli peaaegu lava ette jõudnud, katkes muusika ja üks kitarristidest pöördus tema poole.
„Hei! Sina!” hüüdis ta. „Kas sa laulda oskad?”
Pille-Riini isa ei saanud alguses aru, kellele küsimus on mõeldud. Ta vaattas arusaamatult ringi. Siis jõudis talle kohale, et küsimus oli suunatud temale. Ta võpatas oottamatust tähelepanust, kuid kogus ennast kiiresti.
„Natuke küll,” ei võinud ta teisiti, kui pidi tunnistama.
„Tule siia!” hüüdis mees lavalt ja andis peaga märkku.
Pille-Riini isa ronis lavale.
„Meie laulja jäi magama ja me suuda üles äratada,” jätkas kitarrist, kes lähemalt vaadates osutus bassimeheks, sest tema kitarril oli neli, mitte kuus keelt. „Arvatavasti magab nüüd kevadeni. Aga meil on lauljat vaja. Hakka meile lauljaks.”
Pille-Riini isa ei osanud selle jutu peale esiti midagi öelda.
„Tee proovi, laula.”
Pille-Riini isa köhatas hääle puhtaks ja hingas sisse.
„Aaaahhhhhh!” kähises ta siis, nagu avanenuks maa ja tõusnuksid kooljad.
„Super!” ütles bassimees. „Ma teadsin kohe, et sa suudad.”
„Võimas!” kiitsid ka ülejäänud bändimehed. Pille-Riini isale ulatati mikrofon ja trummar lõi trummipulkki kokku üks-kaks-ükskakskolm, et kohe läheb lahti.
„Oott-oott!” hüüdis isa. „Ma ei tea sõnu!”
„Need tulevad ise,” ütles bassimees. „Läks lahti!”
Muusika plahvatas taas üle lagendiku.
„Aaaahhhhhh!” kähises, mörises, ulgus ja kriiskas Pille-Riini isa, nagu varisenuksid kuristikku kaljurahnud või raksatanuksid pooleks iidsed tammed. „Aaaahhhhhh!”
See tunne oli võimas. Ta hääl keerdus ümber kiiresti raiuva kitarri, ümber raevukalt põmistava bassi, ümber trummide tümina – nagu antiikne kaunistus, viskudes lavalt kõrgele ja kaugele. Lava ees elasid oma pikki juukseid keerutades ja looppides kõigele kaasa kuulajad. Kord muuttusid nad kiviks, ainult silmad peas palavikukollaselt hiilgamas, kord hunttideks, punase keele ja valgete kihvade vahelt kumisemas tume lõrin.
„Aaaahhhhhh!” röökkis ja möirgas Pille-Riini isa. Muusika lahustas ta õhuks, nähtamatuks, tulesambaks, hiigelsisalikuks mäetipul, keel nilpsamas päikeseloojangut. Kõikjal leegitses muusika. Hakkas sadama paksu lund, see langes suurte räitsakatena läbi õhus tormleva mitmevärvilise valgusmere.

Pille-Riini isa ohkas ja sügas lõuga, siis heittis ta jälle pilgu telekale. Suusatamine oli selleks korraks lõppenud. Magamistoast tuli Pille-Riini ema, padjarandid põsel.