Üks tore pilt, peal mina vanaemaga. Tehtud 1980. aastate lõpus Järva-Jaanis. Seal elas vanaisa sugulane tädi Õie, kes tegeles fotograafiaga. Alati, kui oli miski pulm või sünnipäev või matus, siis kutsuti ikka Õie pildistama. Aga käesoleval juhul oli vanaemal soov teha eksklusiivne fotosessioon minust, tema ise ka mõistagi mõnel pildil peal. Nii ma siis poseerisin kuuri taustal ja gladioolide taustal jm. Ilus ja hea seeria tuli, ehkki tädi Õie muidu just eriti mingi kordumatult omapärase silmaga piltnik ei olnud, pigem vorpis ikka stamplahendusi. Muide, osade piltide pealt oli pärast näha, kui uurida, et mul oli kogu sessiooni vältel püksilukk lahti... Aga see ei takistanud siiski sel seerial lõppkokkuvõttes hästi välja tulla.
Muidu mõjus tädi Õie karmi ja üsna pelutava naisterahvana. Ta oli suur ja kogukas ja teadis, kuidas asjad peavad olema. Ükskord sattusin koos Roosna-Alliku pensionäride klubi Hõrmalõng ekskursiooniga ringi tuuritama Tallinnas ja selle lähiümbruses, kaasas vanaema, vanaisa ja tädi Õie. Minu vanaisa oli mõnda aega klubi eestvedaja. Sõitsime muu hulgas laevaga Aegnale, mere peal oli külm, läbilõikav ja väga kõva tuul, kõik reisijad varjasid ennast soojas laevasaalis, peale tädi Õie, kes nõjatus vööris vastu reelingut ja vaatas merele, nagu poleks asigi. Läksin laevasaalist välja, nõjatusin tema kõrvale, aga tuul peksis nii vihaselt vastu silmi, et ei olnud isegi võimalik neid lahti hoida. Nii pidin ruttu jälle tagasi laevasaali minema.
Jaa, sellised on need vana aja tädid. Peale selle fotosessiooniga seonduva mul temast midagi südantsoojendavat meenutada polegi, ja siingi võlgneb kogu mälestus oma helguse peaasjalikult minu vanaemale, kellest võiks kirjutada, nagu ka vanaisast - kui suure hinge ja avara pilguga inimestest, hoolimata paljudest mitte nii headest isikuomadustest, tühja neist, need jäävad suuruse varju, avaruse taha - veel palju romaane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar