päeva jutustus

MEES, KES SAI LINDUDE KEELEST ARU

Elas kord Tallinnas üks mees, ei noor, ei vana, ei pikk, ei lühike, ei ilus, ei inetu. Täiesti harilik mees. Ühel päeval läks ta Kadrioru parki jalutama. Ta jalutas ja jalutas, ja kuna ta oli kogu eelmise nädala hullumoodi tööd rabanud, siis tundis, et päris hea on niimoodi jalutada ja mõtteid mõelda.
Lõpuks sattus ta pargi tagumisse ossa, kus kasvasid väga vanad puud ja liikus vähem inimesi. Ta jalutas ka seal veidi, imetledes iidsete puude metsikut ilu, ja istus lõpuks ühele pingile jalga puhkama. Ta oli jalutamisest natuke väsinud ka, nii et talle tuli kerge tukk peale.
Järsku ärkas ta sellest, et kuulis kahte lindu enda pea kohal okstel rabistavamas ja häält tegemas. Alguses ei kavatsenud mees neile enam rohkem mingit tähelepanu pöörata ja tahtis uuesti lasta tukal peale tulla, kuid siis avastas ta üllatusega, et sai lindude häälitsustest aru. Ta jäi huviga kuulama.
Üks lind ütles teisele: „Vaata, kui rahulikult see mees siin tukub. Aga kui ta teaks, et sellesama pingi alla on maetud kulda ja hõbedat, siis ta nii rahulikult siin ei tukuks.” Teine lind ütles: „Kui mina tema asemel oleksin, siis kaevaksin ma selle kulla ja hõbeda üles, viiksin muinsuskaitseametisse, kes annavad leiutasuks kuni pool leiu rahalisest väärtusest ning elaksin sellest rahast õnnelikult kuni järgmise palgapäevani.” Esimene lind ütles: „Jaa, aga ta peab ainult seda jälgima, et ta rahaga koju tulles kellelegi selga ei keeraks, sest muidu muutub raha väga halva kursiga Egiptuse ruupiateks, mida küll kellelgi vaja ei ole.”
Sellega lindude jutt lõppes ja mõlemad lendasid minema. Mees mõtles kuuldu üle veel tükk aega järele, kuid otsustas siis õnne proovida. Ta lükkas pingi natuke eemale ja hakkas sõrmedega pingi alt kaevama. Ja ennäe, ei möödunud kaua aega, kui ta sõrmed kompasid metallist laeka kaant. Mees tiris laeka mullast välja ja tegi lahti. See oli täis ilusaid vanaaegseid kuld- ja hõberahasid, mis särasid nii, nagu oleksid äsja rahapajast tulnud.
Mees rõõmustas ja jooksis kohe muinsuskaitseametisse, et leiu eest leiutasu kätte saada. Kuna leitud mündid olid päris väärtuslikud ja haruldased, määrati mehele ka kopsakas vaevatasu. Rõõmsalt marssis ta sellega kodu poole, plaanides veel samal päeval osta vana kineskoopteleka asemele uue plasmaekraaniga teleka. Siiski oli tal meeles ka esimese linnu manitsus mitte kellelegi selga keerata. Ta valis võimalikult tühjad tänavad ning jälgis hoolega, et kedagi talle selja taha ei jääks.
Sel hetkel tuli talle vastu üks halli habemega mees, kes astus tema juurde ja küsis, mis kell on. Rahaomanik võpatas, kuid kogus ennast kohe, vaatas mobiili pealt järele – kell oli 17.36. Halli habemega mees täna viisakalt ja läks edasi. Rahaomanik seisis kogu selle aja mineja poole näoga, sest tal oli meeles esimese linnu hoiatus.
Kui halli habemega mees oli tänavanurga taha kadunud, jätkas rahaomanik teed. Kuid kohe tuli talle vastu valge habemega mees, kes küsis, kus on Viru tänav. Rahaomanik võpatas jälle, kuid kogus ennast kiiresti ja osutas, et Viru tänav on näete, seal. Valge habemega mees täna viisakalt ja läks edasi. Rahaomanik seisis kogu selle aja mineja poole näoga, sest tal oli meeles esimese linnu hoiatus.
Kui valge habemega mees oli tänavanurga taha kadunud, jätkas rahaomanik teed. Kuid kohe tuli talle vastu musta habemega mees. See mees oli teistest palju kehvemalt riides, oli ilmselge, et tema riided olid leitud mõnest prügikastist või saadud vaeste hoolekandeasutusest. Samuti lõhnas ta ebameeldivalt. Musta habemega mees tuli rahaomaniku juurde ja küsis: „Peremees, anna viis krooni, mul... mul läheb tarvis. Ole hea, anna viis krooni.”
Rahaomanik võpatas selle jutu peale nii, et lausa tõmbus eemale. Silmapilgu vältel jõllitas ta musta habemega meest, püüdes välja mõelda, mida teha, et sellisest rahanõudjast vabaneda. Musta habemega mees aga kordas oma soovi: „Viis krooni, noh. Ole meheks!” Rahaomanik põrkus veel rohkem tagasi, surus siis hõlmad koomale ja libises musta habemega mehest kiiresti mööda. Ja täpselt sel hetkel taipas ta, et oli musta habemega mehele selja keeranud. Kiiresti võttis ta rahakoti välja ja vaatas sisse – seal oli ainult patakas Egiptuse ruupiaid, mida küll kellelgi vaja ei ole. Ta vaatas vihaselt selja taha, kuid ei näinud seal enam kedagi. Musta habemega mees oli nagu õhku haihtunud.
Nii jäigi lindude keelest aru saanud ja nende nõuande peale maa seest varanduse üles kaevanud mehel sel õhtul vana kineskoopteleka asemele uus plasmaekraaniga telekas ostmata.