minu esimene kodanikumeeleavaldus

Tuli meelde huvitav seik kooliajast - minu esimene kodanikumeeleavaldus. Õigemini - esimene osaletud kodanikumeeleavaldus. See oli kuskil 7. või 8. klassis. Neljapäeval oli pikk päev, eelviimane tund oli kehaline kasvatus, sellele järgnes veel loodusõpetus. Ja loomulikult pole üldse lahe pärast kehalist tampi pika päeva lõpetuseks veel uuesti klassis pingi taha ronida. Kuid kolmapäev oli see-eest lühike päev. Nii me käisimegi kooli esindajatele välja mõtte, et loodusõpetuse võiks neljapäevalt lükata kolmapäevale. Aga öeldi, et pole võimalik.

Meie selle vastusega ei leppinud, vaid alustasime suhteliselt suure osaga klassist protestiliikumist. Täiesti iseeneslikult, spontaanselt. Üks küttis teist üles, teine kolmandat, kolmas neljandat jne. Kirjutasime paberitükkidele oma loosungi "LOODUS KOLMAPÄEVAKS" ja kleepisime koolimaja seintele, millega juhtus. Igatepidi tegime kisa. Kohe mitu päeva, kui ma õigesti mäletan. Tulemusi see muidugi ei andnud, kes see ikka hakkab sellisel põhjusel tundideplaani ümber tegema. Ühes loodusõpetuse tunnis pöördus loodusõpetaja ise meie poole, et tema on ka nii pika päeva lõpus väsinud, aga midagi ei ole teha, tuleb ära kannatada.

Aga me vähemalt tegime kooli esindajatele oma seisukoha teatavaks viisil, mis oli kaugelt enam, kui tavaline õpilaste protestimine ja nördinud susisemine. Kodanikumeeleavalduse esimene samm oma eesmärkide saavutamisel on: koonduda ja sõnastada loosung. Teine samm: töötada välja lahendused. Kolmas samm: asuda lahendusi teoks tegema, kasutades erinevaid abinõusid. Meie klassikollektiiv jõudis ilusti välja selle kolmanda sammuni.

Ja peale selle kõige oli see loomulikult õppetund tulevasteks kodanikumeeleavaldusteks. Neid on mul hilisemas elus ette tulnud vähemalt kaks tõsisemat. 2001. aasta kevadel osalesin aktiivselt ühe õppekeskuse komandandi kohalt lahtikangutamises, sest ta jõi ennast ametikohuseid täites täis, tuli mulle rusikatega kallale ja üritas tagatipuks väänata meie kollektiivile arveid olematute kahjude eest. Kõik aga läks lõpuks hästi, komandant asendati teisega ja uus vabandas meie ees viisakalt.

2004. aasta sügisel sattusin oma magistriöö kaitsmisega keset ülikoolis käima lahvatanud võimuvõitlust. Dekaan Marju Torp-Kõivupuu tuli isiklikult minu tööd rappima, et maksu mis maksab minu juhendaja, professor Toomas Liivi kaudu eesti kirjanduse õppetoolile obakas anda. See tal ka õnnestus, vaidlus minu töö hinde üle jõudis lõpuks sinnamaani, et kas 0 või 1. Õnneks tuli vähemalt 1 ära, nii et sain lõpetada. Kui ennast kogusin, viisin asja kohe Sirpi ja Õpetajate Lehte, liitusid Mati Hint, Martin Ehala jt, vastaspoolele jäid hüsteerilisele Kõivupuule lisaks eesti kõige mõttetum kirjandusteadlane Tiina Aunin ja veel mõned nende sõbranjed. Diskussioon kulges Õpetajate Lehes tuliselt ja sõnakalt, jõudes välja väga üldiste ja põhimõtteliste teemadeni, osales isegi Birute Klaas. Mina aga helistasin Toomas Liivi kaitseks rektorile isiklikult. Kuni siis detsembri alguses, täpselt 2 kuud pärast kogu selle jama algust, tuli rõõmusõnum: dekaan Kõivupuu minema löödud, uus dekaan on Suliko Liiv. Taas kõik hästi!

Tegelikult peaksime kodanikuõiguste eest seismisel õppima ameeriklastelt. Olgu see neil küll juba välja arendatud selliste jaburusteni, et klient võib restoranipidaja liiga kuuma kohvi eest kohtusse kaevata, on nende suhtumine siiski üldjoontes järgimistvääriv: suu on selleks, et see vajaduse korral lahti teha. Eestis ongi paljud asjad ühiskondlikul plaanil nii metsas sellepärast, et inimesed tulevad koju ja sisisevad ennast mitte milleski süüdi olevate kaaskondlaste peale tühjaks. Või teleka peale, kui sealt jälle uudistest mingit uut närusust näidatakse. Aga kasutada oma võimalust minna vajaduse korral kas või Euroopa Parlamenti ja seal õigust nõuda - seda juba ei ole. Nii visalt, nii visalt areneb eestlaste protestivaim! Aga ometi põhineb kogu meie omariiklus suurel määral just nimelt sellelsamal protestivaimul - 19. sajandi haridust saanud külameestel, kas hakkasid seadust uurima ja saatsid tsaarile märgukirju. Kõht täis ja tantsud tähtedega telekas, siis on kõik põhiline olemas?