Teda kui ilukirjanikku ma hinnata ei oska, ma olen põgusalt kokku puutunud vaid ühe tema novelliga, sedagi ülikoolis. Oli minu kirjandusliku maitse jaoks liialt raskepärane ja psühholoogiast rikas. Samuti ei oska ma midagi öelda tema kui teatrikriitiku, veel vähem kui psühhiaatriateadlase kohta. Aga sellegipoolest pean teda väga oluliseks kirjanikuks - kui 1960. aastate Tartu intelligentsi teravapilgulist kroonikeri. "Noor Unt" ja järgnevad kaks köidet päevaraamatut on tema suur ja lisaks sellele ka hästi serveeritud panus eesti kultuurilukku.
Katsutagu ise olla ühe põlvkonna krooniker! Pidada päevikuid, koguda detaile ja fakte, salvestada teadmisi, seejärel seda infohulka süstematiseeritult kultuuriloole talletada, ja lõpuks seda köitvalt ja kaasahaaravalt avalikkusele esitada! Aga ta ei olnud mitte ainult krooniker - vaid samas ise ka kroonika sündmuste keskseid kujusid, lausa nende sündmuste kujundajaid.
"Noorest Undist" tellis Jürgen minult Sirpi arvustuse. Lugesin raamatu õhinaga läbi. Tegin servadele märkmeid. Hakkasin kirjutama. Kuid kirjutada sellest raamatust oli erakordselt raske. Kas või juba sel põhjusel, et Andrus Kivirähk oli, mind sama asjaga Loomingus edestades, väga palju sellist, mida minagi kirjutada tahtsin, ära öelnud. Nii juhtuski see, et mu arvustus jäi lõpetamata. Tükk aega hiljem üle lugedes tundus valmis saanud osa siiski piisavalt tuumakas ja tummine, samuti kompaktne, et see alles jätta veel ka tulevasteks ülelugemiseks. Avaldan selle siinkohal.
*
POOLELI JÄÄNUD KATSE KIRJUTADA VAHINGU "NOOREST UNDIST"
märts 2004
Pole võimalik kahelda, et monograafia “Noor Unt”, milles Vaino Vahing on koondanud tervikuks oma valduses säilinud kirjaliku materjali Mati Undist ajavahemikus 15. mai 1967 kuni 14. veebruar 1975, on ülioluline eesti kultuuri, eeskätt teatrielu ja kirjanduse ajastudokument. Seda tunnistab ka Unt ise järelkommentaaris.
“Noores Undis” on sõna antud üksnes tollel ajal kirja pandule, nagu see toona asjaosaliste kirjavahetuses, Vahingu päevaraamatus, külalisteraamatus ja arhiivis talletus, seda tänapäevastelt seisukohtadelt täiendamata, sidustamata või kommenteerimata. Nii ei olegi Vahing mitte niivõrd raamatu autor, kuivõrd pigem koostaja, kes on materjali hulgast välja otsinud teemakohase ja selle kronoloogilisse narratiivi seadnud.
Oma dokumentaalsuse ja vahetuse poolest on “Noor Unt” väga paljupakkuv. Lugeja ette jõuab kümneid Undilt Vahingule ja Evald Hermakülale ning nendelt (ja teistelt) Undile saadetud kirju. Vahingu päevaraamatu kaudu saab lugeja aimu nende aastate noore intelligentsi maailmavaatest, eneseotsingutest ja inimestevahelistest suhetest.
Raamatu siduv jõud on küll Undi isik, kuid sealsamas lähedal liiguvad lisaks mainitud Hermakülale ja Vahingule endale veel Ingo Normet, Joel Sang, Jaak Rähesoo, Kuno Otsus, Jaan Tooming, Jaak Kangilaski, Linnart Mäll, Aleksander Müller, Johnny B. Isotamm, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Hando Runnel, Ülo Tuulik ja nii paljud teised, et vast olekski õigem pidada “Noore Undi” peategelaseks mitte Unti, mitte isegi tollast Tartu, vaid kogu vabariiklikku noorimat teatri- ja kirjanduspõlvkonda, Undiga eesotsas.
Aastal 1967 oli Unt 23, Rummo 25, Kaplinski 26, Ehin 27 ja Runnel 29 aastat vana. Hermaküla oli sama vana kui Kaplinski ja Vahing ühevanune Ehiniga. Ehk siis, Runnel oli toona aasta võrra noorem kui Contra praegu. Millisena võib Vahingu monograafia põhjal kirjeldada tollast noorimat teatri- ja kirjanduspõlvkonda?
Kõige rohkem torkab silma, et kirjandus ja teatritegemine on “Noore Undi” tegelastele, eriti Undile ja Vahingule, üle mõistuse tõsine asi, täiesti huumorivaba nähtus. Kirjanikuks (lavastajaks) olemise, kirjutamise (lavastamise), isegi kirjandusest (teatrist) rääkimise juurde kuulub valulik murekorts laubal, traagiline žest, eksistentsipaine ja tähtsusest lõhkev tõeotsing. Kirjandus (teater) ei ole väljendusrõõmu ja lugemis(vaatamis-)elamuse pakkuja, vaid permanentse piinluse allikas nii loojale kui kriitikule.
Kriitiku, üldse teadliku lugeja (vaataja) kohuseks on piinlemine, kas ta on teosest (lavastusest) aru saanud ja autorit (lavastajat) mõistnud. Ja milline vaev, milline äng, milline tusk, kui kuidagi ei mõista, kui on “mõistatus”! Päike kustub ja taevas kukub alla, kui ei “mõista” kõiki raamatuid, mis poes müügil, kõiki etendusi, mis lavale tuuakse!
Samu meeleolusid on “Noore Undi” tegelaste puhul täheldanud ka Andrus Kivirähk oma äärmiselt tabavas arvustuses selle raamatu kohta märtsikuu Loomingus: “Valitsev meeleolu on kompromissitu tõsidus. Väiksemalgi muigel ega iroonilisel märkusel pole siin kohta. Kõik inimesed oleksid justkui sunnitööle mõistetud, kuid see on eriline, püha ja lunastav sunnitöö.”
Paraku tundub see mure, traagika, paine ja piin otsituna, poosina, teatraalsena, sisulise katteta tegevusena, mille eesmärgiks tupsutada oma kargele loojanäole natuke õilistavat ja pheent oneeginliku spliini õhetust. Selline kirjanduse (teatri) praktiseerimine meenutab kangesti keskaegsete munkade kommet kanda maiste kannatuste suurendamiseks enda küljes ahelaid. Ka “Noore Undi” kirjanikud (lavastajad) tunduvad ägisevat endale kunstlikult kaela riputatud koormise all.
Samas ei kehti see üldistus ainult tollase noorima põlvkonna kohta, kirjanduselu mall oli selline ilmselt juba Tuglase aegadest peale. Ainult et kui vahepealsetel aastatel tõi sõja ja repressioonidega ohtralt kannatusi elu ise, siis rahuajal lastel tuli kannatused välja mõelda, kasutades selleks lääne moodsa (ja nõukogudemaal keelatud) psühholoogia võimalusi.
Vahingu raamatus leidub seda ahelatekolinat erineval kujul kokku nii massiivses koguses, et tahaks lõpuks hüüda: “Relax, poisid! Take it easy! Laske rihm vabamaks! See on ju ainult kunst!”
Kui palju piina võib sünnitada juba ainuüksi see suutmatus “mõista”! Kord peab Hermaküla mõistatuseks Vetemaad (25. septembril 1969), siis peab Heino Puhvel mõistatuseks Vaino Vahingut (10. detsembril 1970). Vahing ise ohkab 14. jaanuaril 1970: “Ma ei tunne veel Unti”. Siis tuleb kipituse leevenduseks ennast igal võimalikul ja võimatul hetkel puurida ülepeakaela kirjanduse, teatri ja filosoofia keerdküsimustesse, olgu tegu sõprade koosistumisega pudeli taga või väljasõiduga loodusesse.
Näiteks 12. jaanuaril 1969, kui Vahingule tulevad külla Unt ja Uno Laht, toimub selle asemel, et lõbusalt maast-ilmast lobiseda, hoopis täiesti endastmõistatavalt “siiras teoste analüüs”.
Või 22. augustil 1971, mil Vahing peab oma maakodus lõkkeõhtut Undi, Joel Sanga ja Ingo Normetiga, kurtes hiljem päevikule: “Normet vahtis lõkkesse ja ei sekkunud ka siis, kui ma rääkisin “Bolševikest” Sovremennikus.” Tõesti arusaamatu!
Või 5. septembril 1972: “Party Undi ja Jaak Kangilaskiga. Kangilaski on habeme kasvatanud ja Unt ka. Väga südamlik õhkkond tekkis kohe. Kangilaski rääkis “Thespisest”: “Jungi hüpotees iseseisvalt polegi halb, aga sa oled ta liialt pragmaatiliselt, primitiivselt kokku viinud Kierkegaardi, Lenini ja Hegeliga. Nüüd lõpuks sain ma aru ka mängu – Spiel – mõistest Vanemuise afääris. Nende Spiel pole see tõeline, selles on midagi infantiilset halvas mõttes. Nende spontaansus pole veel Spiel. On lõhe Hermaküla–Toominga spontaansuse taotluse ja mängu vahel.”” Ega midagi, vinge “party”! “Unt on selle vestluse ajal veidi ebalev, ta nagu ei taha sekkuda metafüüsilistesse targutlustesse,” märgib Vahing oma päevaraamatus sõbra kummalise käitumise kohe ära.
Metafüüsiline targutlus ongi “Noore Undi” kangelaste põhiline seltskondlik ajaviitevorm. Vist peaaegu ühelgi korral ei anna Vahingu edastatud materjal alust arvata, et mõnel puhul istusid sõbrad ka niisama maha, võtsid pudeli ette ja kukkusid lämisema. Ei-ei, ikka märksa kõrgelennulisemalt käis see asi.
3. oktoobril 1971 saab Vahing kirja Runnelilt ega suuda sedagi kunstiteose seisukohast hindamata jätta: “Hea kiri Handolt”.
*
Illustreerin käesolevat postitust imepäraselt meeleoluka narratiivse fotoseeriaga, mis mul on ajakirjaniku päevist juhtumisi käepärast jäänud: tulises vestlushoos Jüri Ehlvest ja Vaino Vahing (autor Aldo Luud).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar