Pille-Riini 12. lugu

PILLE-RIINI EMA NÄGEMUS
(muudetud 2. märtsil, kl 16.55)

Kui Pille-Riini ema õhtul töölt tuli, tundis ta, et enam ei jõua. Korter oli tühi, isa oli koos Pille-Riiniga oma sõbra juures külas. Ema viskas mantli nagisse ja tõmbas saapad jalast. Siis läks ta elutuppa ja vajus räntsti diivanisse.
Ta pani silmad kinni.
Natuke aega ei juhtunud midagi. Laugude all oli pime ja turvaline.
Siis tundis ta, kuidas pea hakkab ringi käima – vaikselt ja tasahilju, aga järjekindlalt tugevnedes. Seejärel tundis ta käsi muutuvat järjest kergemaks ja kergemaks, tõusvat justkui iseenesest diivanist lahti ja kerkides ülespoole. Lõpuks ei tundnud ta käsi enam üldse. Kergus levist kätest ülejäänud kehasse – õlgadesse, kaela, kõhtu, puusadesse, jalgadesse. Ta kuulis verd kõrvus tasa pahisevat. Pea käis järjest rohkem ringi. Jalad hakkasid maast lahti tõusma, puusasid läbis õrn värin.
Pille-Riini ema tegi silmad lahti. Veider kergus kehast oli kadunud, kõik oli endine. Käed lebasid väsinult diivanil, jalad toetusid raskelt põrandale. Püsis ainult seletamatu tunne, et osade kontide ühenduskohad ei ole päris need, mis tavaliselt. Ta ajas silmad pärani, et ennast virgemaks ajada, ringutas pead küljelt küljele, kergitas ennast, sirutas – aga see tunne ei kadunud.
Siis märkas ta, et tuba on vahepeal muutunud, olles nüüd kummaliselt suur, justkui oleks lagi tõusnud ja põrand laienenud või vastupidi, ema väiksemaks muutunud. Selsamal hetkel hakkas toas ka kiiresti hämaramaks muutuma. Lae alt, seina ja lae kokkupuutekohast hakkas immitsema paksu musta vedelikku. Raskelt ja pikkamisi nõrgus see mööda seina allapoole. Tihkest massist irdusid üksikud kerged nired, libisedes vilkalt põrandani ja tekitades sinna loike.
Siis tundis Pille-Riini ema, nagu sibaksid tema jalgade peal väiksed ämblikud või sipelgad. Ta võpatas vastikustundest ja vaatas ehmunult oma jalgu, märkamata seal õnneks midagi. Ometi oli see tunne nii reaalne olnud! Ta tõstis jälle pilgu. Tusane liimjas allapoole vajuv mass seintel oli hakanud kergelt kobrutama, nagu soojendanuksid seda altpoolt nähtamatud leegid. Selle pinnal tekkisid väiksed mullid, mis lõhkesid kõrvalegi kuuldavate mulpsatustega.
Pille-Riini ema oli väsinud. Ta ei teadnud, mida asjast arvata ja õigupoolest ei tahtnudki ta asjast midagi arvata.
Ta pani silmad kinni ja nägi, et tema ees põrandal toimub kummaline rongkäik.
Kõige ees vedasid neli musta hobust vankrit, millel troonis suur vaat. Vaadile oli kullaga joonistatud monogramm ning hobuste tekke ja sedelgarihmu kaunistasid türkiisid ja opaalid.
Vankri taga sammus seitse valgetes kuubedes meest, igaühel süles suur urn. Kuus urni olid ühtlaselt tumepunased, servi ääristamas must sikksakk, seitsmendat katsid maalingud, mis kujutasid lootoselehti ja argonaute, teiste seas nende juhti Iasonit, samuti Kastorit ja Polydeukest, poeet Orpheust ja vägilane Heraklest ning Borease poegi Kalaist ja Zetest.
Seitsme mehe taga vedas vilets muul taas ühte vankrit, millel asetses kolm laegast. Esimese laeka kaanel istus hüppevalmis poosis greif, hoides ühes käpas papüüruserulli ja teises kirjamärkidega kaetud kivitahvlit. Teise laeka kaanel istus fööniks, hoides noka vahel teepuulehte ja kolme nisukõrt. Kolmanda laeka kaanel istusid konn ja madu, nende vahel olid pärlmutterpeaga pistoda ja nelja põleva küünlaga kandelaaber.
Rongkäigu lõpetas erepunases kapuutsiga mantlis mees, kes hoidis väljasirutatud käes väikest risti ja jämedat nöörijuppi, millesse oli seotud viis sõlme.
Pille-Riini ema tegi kähku silmad lahti. Musta liimendavat vedelikku mööda seinu enam ei nõrgunud, tuba oli hoopis mähkunud valgesse uttu ja seinad olid taandunud nii kaugele, et silm seletas neid läbi valkja udu vaid väga häguselt. Pille-Riini ema tõstis aeglaselt oma paremat kätt ja puudutas sellega ennast altpoolt kaela. Ta libistas kätt allapoole, peatudes vöökohal. Ta lõugadesse valgus äkki tahtmine midagi hammustada, kuhugi hambad kõvasti sisse suruda.
Ta pani jälle silmad kinni. Rongkäik oli jõudnud seina äärde ja seal seisma jäänud, paistes midagi ootavat. Pille-Riini ema kõrvu kuuldus nõrgalt mustade hobuste puristamist. Aga muidu seisis rongkäik täiesti hääletult ja liikumatult.
Kätesse sigines taas see kergus, levides kiiresti üle keha. Enne, kui Pille-Riini ema jõudis asjade kulgemist täpsemalt tähele panna, leidis ta ennast toa lae alt hõljumast. Rahulikult ja kiirustamata hõljus ta ühe koha peal õhus, pilk allapoole suunatud. Ta nägi, et rongkäik oli jälle liikuma hakanud, kadudes seina sisse, ehkki selles ei paistnud olevat mingit ust või muud avaust.
Pille-Riini ema avastas, et suudab õhus edasi liikuda. Ta võttis suuna selle seina poole, kuhu oli sisenenud rongkäik ning kuhu parajasti kadus erepunases kapuutsiga mantlis mees risti ja sõlmilise köiejupiga. Paari hetkega lendles ta üle toa ja libises hooga seina sisse.
Ta leidis ennast suviselt aasalt. Rongkäigust ei olnud kuskil märkigi. Peaaegu iseenesest laskus ta aasale ja vaatas ümberringi. Tal oli seljas ainult kerge õhuline kleit. Tuul puhus selle serva vallatult ülespoole. Pille-Riini ema tõstis käed ja laskis tuulel endast läbi puhuda. Liblikad laskusid tema juustesse ja õlgadele ning õõtsutasid tundlaid. Nende tiivad liikusid üles-alla. Nende tiivamustrid sätendasid päikse käes.
Pille-Riini ema tundis, kuidas jalad kerkivad uuesti maast lahti ning ta tõuseb õhku. Vaikselt-vaikselt tõusis ta aasa kohale, püsides mõnda aega ühe koha peal õhus, pea päikse poole kuklasse aetud, varbad välja sirutatud, tuul kleidi all mängimas. Siis lendas ta ära.

Pille-Riini ema tegi silmad lahti. Nüüd tundis ta oma väsimust eriti selgesti. See oli nagu allikavesi või nagu üksik suur lumeräitsakas või nagu kuuma juulipäeva ennustav koiduvalgus. Ta tõusis diivanilt, läks magamistuppa ja heitis voodisse. Mõtlemata enam pooltki mõtet, jäi ta magama. Unes ei juhtunud midagi. Kui Pille-Riin ja isa õhtul koju tulid, ärkas ema üles ja asus nüüd juba päris energiliselt oma igaõhtuseid toimetusi tegema, vaevumata isegi meenutama, mida oli enne näinud ja kogenud.