Eesti kuulsaim takso on Linnatakso nn lepatriinutakso. Aga ilmselt jääb sõitjatele kauaks meelde ka Tulika nn parfüümitakso. Selle sohvriks on blond keskealine naine nimega Gita Griin ja see takso erineb kõigist teistest eesti taksodest selle poolest, et salong on nii paksult parfüümi täis, et silmad hakkavad vett jooksma ja sees ajab keerama, rääkimata sellest, et hingata ei ole võimalik. Olen sellega kord varem sõitnud, mitu aastat tagasi, aga mälestus sellest oli nii mällu sööbinud, et nii kui täna läbi akna seda naist rooli taga nägin, sain aru: nüüd on see parfüümikas.
Istusin sisse. Oligi! Mul oli pitsakarp süles, see lõhnas mahedalt, surusin selle nina ligi, et selle lõhnade abil natuke aega elus püsida. Aga jonn ja kius ei andnud asu. Palusin sohvrit aknad avada, et taga midagi hingata oleks. "Avage ise," vastas sohver lahkelt. Otsisin ukse küljest avamise nuppu, aga ei leidnud. Paistis, et need on eemaldatud. Minupoolse ukse sees oli igatahes ainult auk. "Siin ei ole nuppu," ütlesin. "Aga eelmine sõitja on on kogu auto täis lõhnatanud." - "Mina tunnen praegu toidulõhna," ütles sohver. "Mina tunnen parfüümi," vastasin. "Noo, parfüüm ongi selleks, et seda tunda oleks," vastas sohver rahulolevalt. Aga soostus siiski kõrvalistuja poolse akna lahti tegema. Oo, mõnus Tallinna tänavate saastunud bensuvinune tuul puhises tagaistmele!
Ma ei saa aru, kuidas sellist ehtsat psühhot üldse lastakse taksoga sõita? Kruvigu siis vähemalt tagaustele akna avamise nupud tagasi!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar