keskmine jutt

Kirjutasin öösel kolm kena juttu. Siin on neist keskmine.

*

VANA NAINE JA ARVUTI SISSELÜLITAMISE NUPP

Elas kord vana naine. Ta elas oma kodus ja oli täitsa üksi. Tema mees oli kaua aega tagasi läinud Hiinasse mardikaid uurima ja oligi sinna jäänud. Tema poeg ja tütar aga õppisid teises linnas ja neil oli mõlemal juba oma pere.
Nii see vana naine siis oma päevi veetis. Ja need päevad oli tal ka tühjad ja ilma tegevuseta. Vana naist painas igavus. Raamatuid ta lugeda ei saanud, sest ta oli lugemise ära unustanud. Telekat ta ka vaadata ei saanud, sest see oli katki juba aastast 1984. Samuti ei saanud ta surfata internetis, sest ta ei teadnud, kus on tema arvutil sisselülitamise nupp.
Nii möödusid vana naise päevad laua taga istudes. Laua peal oli kohvitass, vana ümbrik ja telefonitoru. Hommikul kella kaheksast kümneni jõi vana naine laua taga kohvi. See tähendab – ta jõi seda mängult, tühja tassi suu juurde tõstes ja tehes, nagu rüüpaks. Ta jõi kohvi mängult, ta ei tahtnud päris kohvi juua – päris kohv oli kunagi tal valusasti suud põletanud.
Kella kümnest kella kaheteistkümneni luges vana naine kirju. Õigemini luges ta ainult ühte kirja, mis tal oli – ja selle kohta tuleb ka öelda, et ta luges seda mängult, sest tegelikult oli tal päriselt olemas ainult ümbrik, kus sees kiri oli kunagi olnud. Kirja enda olid hiired kunagi ammu ära viinud. Nüüd ei olnud enam seda kirja, aga vana naine mäletas, millest seal juttu oli: tema sõbranna Maimu oli talle kirjutanud ja küsinud, kuidas läheb. „Tere, kuidas sul läheb!” luges vana naine nüüd mõttes. Ja siis kirjutas mõttes vastu: „Tere, Maimu! Mul läheb hästi!”
Kella kaheteistkümnest kaheni lobises vana naine aga telefoniga. Loomulikult tegi ta seda samuti mängult, sest ainult telefonitorust ei piisa ju helistamiseks, vaid vaja on ka telefoni aparaati ennast, lisaks veel ka juhtmeid, mis lähevad seina peal olevasse karpi, ja kehtivat lepingut telefonifirmaga. Vana naist see aga ei häirinud, et tal oli ainult telefonitoru. Ta helistas iga päev kõik sõbrannad läbi ja seejärel veel ka linnapeale, et rääkida talle oma muredest ja mõtetest. Kogu ülejäänud aja istus vana naine liikumatult, ega teinud midagi, kuni uneaeg tuli.
Sedasi veeresid tema päevad. Tõesti, need ei olnud just põnevust täis!
Kuni ühel päeval koputas keegi uksele. See oli vana naise naaber. „Vabandage, et tülitan, aga teil on arvuti – kas ma võin teilt ühe e-kirja saata,” palus naaber. „Hästi,” ütles vana naine. „Aga ma ei tea, kus mu arvutil sisselülitamise nupp asub.” – „Näete, seesama siin ongi,” kostis naaber ja vajutas nupule. Arvuti hakkas surisedes tööle. Naaber avas Hotmaili ja saatis kirja ära, täna siis vana naist ja lahkus. Arvuti oli endiselt lahti. Vana naine istus selle taha ja hakkas surfama. Ta läks töökuulutuste küljele ja nägi, et otsitakse aednikku. Vana naine oligi kunagi olnud aednik. Ta läkski kuulutuse peale ja ta võeti tööle.
Nüüd hakkas peale hoopis rõõmsam elu. Päeval töötas vana naine aednikuna, õhtul aga surfas internetis, sest nüüd ta juba teadis, kus asub tema arvutil sisselülitamise nupp. Kohvitassi, tühja ümbrikku ja telefonitoru ei puutunud ta aga enam kunagi.