reede õhtu

Kell 16.15 Tallinnast bussiga Avinurme poole teele. Peagi pime. Kerge lumesadu, halb ilm aknastki näha. Pärast Rakveret ei orienteeru enam. Siis - Avinurme. Keskkool, 9.-12. klassi isetegevusõhtu. Lustakas ja huvitav. Väike etteaste minu poolt, juttu luuletamisest - ja mõned luuletused ka.

Siis - autosse. Korraldaja ema elukaaslane Indrek viib mu Tartusse. Lund keerleb juba vastu päris tihkelt, aga päris sadu see siiski ei ole. Pime, pime öö. Autotulede valguses näen hiirt auto ees üle tee jooksmas, ei teagi, kas jooksis pärast meid edasi ka... Ehk jooksis, nii lähedal ta ei olnud. Tee jooksul saan uusi teadmisi puidutöötlemisest ja treipinkide kombineerimisest. On sisukas vestlus, omalt poolt räägin kirjutamisest. Ütleb, et ta 1 aasta ja 2 kuu vanusele lapsele meeldivad lastekast eriti tolmutuustid...

Pool kümme Tartus. Ja juba avastangi ennast Veiko Märka raamatu "Lendas üle marmortahvli" esitluse järelpeolt Tampere maja saunas. Laua taga Aapo, Veiko, Pille - ja kaks meest, kellest saan hiljem teada, et nemad on Gert ja Andres, ja üks naine, kelle nimi mulle meelde ei jäänud. Siis tuleb lavalt punetav Albert Gulk. Ja varsti on ka Andra platsis. Veiko tõi teatavale põneva fakti, et šimpansite DNA on oma liigis varieeruvam, kui inimeste oma enda liigis. Järelikult pidi olema mingi globaalne katastroof inimkonna eel- või esiajaloos. Tegelikult oli see küll mõttearendus minu jutule sellest, kuidas Avinurmes üks 9. klassi poiss rääkis lava peal oma klassi enesetutvustuseks, et tema arvates annab asjaolu, et maakera on ühtlaselt kaetud settekivimitega, tunnistust sellest, et kunagi on olnud veeuputus, nagu piibel sellest kirjutab. Nii palju poeetilisi tõendeid!

Siis läksime Poolde Kuude, kus on suured praed ja toredad ettekandjad. Sõin karbonaadi, seljankat ja jäätist, pärast oli kõht nii täis, et oeh. Mõtlesin, kas jään ööseks või mitte. Arvestatud ööbimisvariant oli ära langenud, aga Andres oli väga lahke, pakkus enda tagatoas mulle je Veikole ööbimist. Leidsin siiski, et kuna tegelikult ju miski ei sunni mind järgmisel päeval Tartus olema ja üldse ajas mõte sellest, et pean järgmisel päeval üles ärkama hallis ja rõskes ja tuulises novembrikuises Tartus, mulle peale igatsuse Tallinna kodu järele. (Eh, nii hea on öelda "Tallinna kodu". Mõnikord vaatan hella pilguga oma korterit ja maja, kus juulist alates elan - see on esimene kotus mu elus, mis on moraalselt 100% minu oma.) Otsustasin minna kella kolmese bussi peale.

Andra ja Aapoga läksime veel Zavoodi, nähes tee peal Marja-Liisat ja teisi mardikuubedes tahmanägusid. Jagasime Aapoga murelikult seisukohta, et kõik nooremad inimesed oskavad meist oluliselt paremini inglise keelt, aga lohutasime ennast kohe sellega, et teisi keeli nad see-eest üldse ei oska, näiteks vene, soome, luule-, meta- ja idiprugat-keelt.

Zavoodis oli palav ja kitsas, juua ei tahtnud ja kõht oli täis, pealegi tuli lisaks koduigatsusele peale ka mingi nimetu igatsus. Läksin bussi peale. Aga kuna sinna oli veel terve tund aega ja ilm oli väga kehv välistingimustes selle aja mööda saatmiseks ja head kõrtsid hakkasid tee peale suletud saama, siis läksin sinna samasse trepikotta, kus ööbisin kolm tundi ka kevadel, kui öisest bussist napilt maha jäin. On jah nimelt Tartus kesklinna ja bussijaama vahelisel alal ühes väikses kontorihoones trepikoda, mille uks on öösiti lahti ja kus on soe ja puhas ja unesõbralikult hämar ja kus on ka üks kena puust pink, millele saab ennast pikali visata, jope padjaks pea all. Nii seal pool tunnikest tukastasingi - ja siis läksin öise bussi peale. Kell pool kuus juba oma voodis!