Teisipäeva õhtul esinesin Helsingis, Kokoteatteri kohvikus koos Jürgeni, Karl Martin Sinijärve ja Marko Martinsoniga. Jürgen luges ja laulis, Marko mängis Jürgenile taustaks, Karla luges - ja mina lugesin ja laulsin. Väga tore oli, hea publik - koosnes peamiselt estofiilidest, soome sõprusluuletajatest ja kultuuriametnikest. Kui ma kunagi leian piisavalt aega, et hakata helikassettide sisu mp3-deks muutma, siis saab kultuurilugu ka salvestuse sellest õhtust. Millegipärast mulle ikka meeldib vana hea kassettdiktofon, ehkki nüüd kõik muudkui räägivad digitaalsetest. Digitaalsega sai üles võetud mullu novembris Tartus Genialistide klubis toimunud minu, Jürgeni ja Marko live - tagajäreks see, et 2/3 salvestusest oli defektne, kuulamiskõlbmatu... Nüüd küll sahiseb, aga ongi naturaalsem, bootleg'im. Mõnikord veab kassetikas alt siis, kui läheduses on mingid magnettormid vms. Siis ragiseb nii, et midagi ei ole kuulda - seda on küll juhtunud ainult Tartus ja Tartu taga.
Helsingi kõrtsis Harry’s, mis olla sealne Kuku analoog (ainult et valgusküllasem ja natuke hubasem), jutustas Jürgen järgmise anekdoodi: Mees ajab karule kändu persse. Ajab ja ajab. Lõpuks saab karule kännu persse. Vaatab siis eemalt ja ütleb: "Ilus ta ei ole, aga istub hästi."
PS. Kooliesinemine teisipäeval jäigi minust käimata, leidsin, et peab natuke ikka magama ka, inimene on juba nii naljakalt ehitatud. Kolmandik elust läheb magamise peale ja naistel ülejäänud kahest kolmandikust kokku kolm aastat pidudeks ettevalmistamise peale. Meestel siis vetsus istumise peale?
Ja siis teisest vallast - alates 1. jaanuarist 2008 olen 100% vabakutseline. Hurraa? Oioioi?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar