kümme aastat TNT-st

Kümme aastat tagasi, septembris 1997 sai Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogia 1. kursusel kokku seltskond, kes moodustas hiljem Tallinna Noorte Tegijate (TNT) tuumiku: Wimberg, Jürgen Rooste, Ivar Sild, Kätlin Kõlamets (Marie Myrk, nüüd abiellunult Vainola). Ehkki esimesed kolm olid omavahel kohtunud juba suvel, neil metsikuil ja imelisil päevadel vanalinnas, kui kõndisid ringi veel SOR-id, alkoholi sai osta öö läbi ja seda võis kõikjal juua, kas või Lollakal või Platsil - kus seda enamasti joodigi. Muud faktid TNT kohta leiab Vikipeedia mahukast artiklist.

Niisiis, tänavu saab sellest mälestusväärsest ajast täis 10 aastat. Sel puhul publitseerin siinkohal ühe pikema katke oma kirjanduslikust päevaraamatust, mida pidasin aastail 1998-1999. Ühtlasi on see ainus päevik, mida olen elu jooksul pidanud. Ja arvatavasti on see ka ainus päevik, mida TNT seltskonnas peeti, vähemalt kirjanduslooliselt. Valisin katke 26. jaanuarist 1999, mil TNT-l oli Kloostri Aidas üks erakordselt õnnestunud luuleüritus. Teinud olen ainult üksikuid keelelisi silumisi.

*

26. jaanuar 1999

Kloostri Aidas esinesid Myrk, Jana, Põder, Sild ja Rooste - ja mina! Boonusena nimelt, sest minu nime polnud kuskil kirjas. Lihtsalt läks nii. Kõiges on süüdi üks mu tuttav, Tõnn, kes töötab Aidas ettekandja ja baarimehena. Tema siis nägi mind ja küsis - Jaak, kas sina ka esined? Oi, aga miks?! Kindlasti esine! Oi, kindlasti esine! Ja siis lõigi mulle otegu kilk pähe - miks mitte! Lõpuks korraks lavale ühe luuletusega? Valisin selleks kähku I ja III salmi luuletusest "Minu maja taga", mis mul peas oli. Nii kui viimane esineja - Jürgen - lõpetas, astusin lavale ja ütlesin: "Tere, ma olen Wimberg. Ma kuulun ka TNT-sse. Olen õhtu täht, nael ja kuninganna." Seda öeldes vaatasin Myrgi poole, kelle loomingusse see viimane lause kuulub. Tahtsin heatahtlikult tögada või vihjata, ainult nii, et ainult asjaosalised ja teadjamad naljast aru saavad. Nood muidugi said ja naersid veel kõvemini, kui nood teised, kes ei saanud. Myrk vist ise naeris kah. Seejärel lubasin lugeda luuletuse, mis on mõjutatud Mats Traadi külarealismist. Ja lugesin ka. Ilma mikri abita, nii on naturaalsem. Ah jaa, Riho Baumann istus otse lava ees ja hõikas mu enesetutvustuse järele: "Jaak Joala!" Mispeale ma teda parandasin. Aga jällegi võeti mind hästi vastu. Mitmed kiidusõnad tunnistasid mind tõepoolest "õhtu naelaks", nagu rusikaks silmaauku. Ma ise küll olin veidi mures liigse alkoholi pärast, mida olin sisse kallanud, aga nagu näha - asjata.

Teised? Alguses Ivar. Tema on üldse õhtute alustaja. Aga ta - kurb küll - teeb seda halvasti. Ta keerutab ja vassib ja patrab maast ja ilmast. Tutvustust tuleks teha löövamalt ja kiiremini. Kedagi ei huvita, millal, miks ja kuidas. Eriti, kui sellest pikalt jahutakse. (Novembris Tartus oli sama viga!) Ivari diktsioon ei ole kah kõikse parem. Või oli see ka halva mikri viga? Halvasti kukkus välja. Lavalt tulles oli ta igatahes punane nagu vähk. Ilmselt liigne närveerimine.

Jana Lepik ja Neeme Põder läksid koos esinema, sest Jana üksi ei julgenud. Nii nad leppisid kokku, et kui üks pea ära pöörab, hakkab lugema teine. Välja tuli paremini, kui Ivaril. Kuigi Neeme puhul mikker veidi vilistas, eriti kui Neeme luules oli ohkamise koht.

Marie on väga hea esineja. Oli ka seekord. Saal kuulas vaikselt. See ei ole Marie proosa sisu, mis niivõrd kuulajaid kütkestab, või isegi perfektne esitus, diktsioon. See on sõnade rütm, meeleolu, lausestuse mahe lummus. Sobival kohal aitas õhkkonda veelgi vabamaks muuta Myrgi elukaaslane Allan Vainola, kes hakkas teadlikult või teadmata valel kohal plaksutama. Lõi paar plaksu ja katkestas. Aga rahvas hakkas naerma ja plaksutas edasi. Seejärel Myrk jätkas.

Jürgen on ka hea esineja. Selgi korral tegi ta tempokalt ja sujuvalt, surades sobivasse kohta vahele tabava humoorika täpsustuse või märkuse. Tõesti nauditav on tema esinemist jälgida. Pärast Jürgenit tulin lava peale mina, nagu eespool juttu. Kui meie kursaõe Verontsi elukaaslane Tarmo oli oma klaveripala ära mänginud (ta mängis iga esineja vahele ka), läksid esinejad veelkord lavale ja tänasid, öeldes oma nime ja sõna "TNT". Mina ei läinud. Pidu oligi läbi.

Kohal veel palju prominente - Pärt Lias, Piret Viires, Jaanus Vaiksoo, Meelis Salujärv. Veel Hedda, Jürgeni ema, Pärtel, Merike, kursaõdesid ja kursavend Veiko, isegi metallimees Alan Rahumeel Ingaga ja Inga õe Siutsuga. Laura! Enamus TNT-d. Pärast esinemist sattusin kokku kellegi preili Täht'iga, kes avaldas soovi TNT-ga kohtuda ja tundvat Jürgenit.

Õhtu veeres samas kohas edasi. Meie rahvas vaheldus kolme laudkonna vahel. Neemel oli raha ja kui mul otsa sai, käristas edasi päris heldelt. Ka Myrgile ja Laurale. Mingi pool 12 asutasime minema - meie viimased: Neeme, tema kursavend, Kätlin ja Allan. Siis Allan küsis, et lähme nende poole tina panema. Me vastu polnud, läksime kõige kambaga, meiega liitus veel nägusid, kellest üks oli tolleks päevaks juba endine Õhtulehe ajakirjanik Marko Mägi. Sõitsime trammiga Kadriorgu ja ostsime suure Monastirska ja viina. Myrk läks kohe magama. Istusime mingi kaheni. Ajasime kordamööda juttu ja vaikisime. Kahe ajal tahtsid mõned uut joogiraha klappida, et siis tuua, Neeme ja semu aga tellisid takso, et koju sõita. Viskasid minu kah veel ära koju. Tore õhtu algusest lõpuni. Ainult oma kindad vist raisk unustasin taksosse. Olla toredate inimeste keskel, mis sa paremat veel tahta oskad!

Ah jaa - Viires andis Ivarile üle almanahhikulude kalkulatsiooni - 26 000 ja veidi üle.

*

Kommentaariks niipalju, et luuletuse "Minu maja taga" III ehk viimane salm kõlab järgmiselt:

Minu maja taga
on kanad kaevund mulda.
Ja kukk on viidud sinna,
kust tagasi ei tulda.

I ja II salmi ma siinkohal ära tuua ei saa, sest see luuletus jäigi mu kirjandusliku tegevuse algusaegadesse ja mul ei ole seda enam ei peas ega ka käepärast. Siiski on see avaldatud 2002. aastal ajakirjas Hea Laps (nr 3, lk 3).