lugu ühe süütuse võtmisest

Ma ju peaks esmalt natuke tukastama ja siis tööle hakkama, aga kas ma siis seda suudan, kui vaja kannel võtta ja tore lugu vesta. Niisiis, eile oli Kirjanike Majas Vaapo Vaheri raamatu "Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest" esitlus. Kõigepealt ütlen, et mul on hirmus hea meel, et Vaapo on leidnud oma uurijatalendile lõpuks koha ka korralike kõvade raamatukaante vahel, mitte üksnes kergesti ajaloo kulgu kaduvates ajalehtedes ja ajakirjades. Ta eelmine raamat "Surmakuul ja seemnepurse" (2003) oli ju ka ainult artiklite kogumik.

Pärast ametliku osa lõppu ja isegi juba ebaametliku osa lõppfaasis, kui saali eesruumi oli jäänud vaid kümmekond külalist, juhtus niisugune tore lugu. Mina, Veiko ja üks keskealine härrasmees, kirjandusringkonnis tuntud isik, võiks öelda, et isegi teatava kontserni juhtfiguur, nimetame teda... noh... Toomaseks, istusime ühes lauas. Vaatasin mobla pealt, palju kell on. Toomas küsis, kas ma kogu aeg mobla pealt kella vaatan - käekella ei olegi? Mina vastasin, et oli, aga paar aastat tagasi sai patakas tühjaks ja pärast seda pole olnud aega uut osta, ja pole tingimata vajagi, mobla pealt näeb ju ka, mis kell on. Siis läks jutt sellele, mis võimalusi mobla pakub - ja selgus, et Toomas ei ole elus mitte ühtegi SMS-i saatnud, ei teagi, kuidas see käib. Ehkki tal endal ka mobla olemas ja ta sealt isegi teise saadetud tekstisõnumeid lugenud. Ütles siis mulle, et tule istu siia, näita, kuidas see saatmine käib. Mina muidugi arvasin alguses, et Toomas teeb nalja. Aga ei. Ikka tõsine nägu peas! Noh, näitasingi. "Mida ma siia kirjutan?" küsis Toomas. "Kirjuta "munn"," andis Veiko kõrvalt nõu. Toomas hakkaski kirjutama. "Siia vajuta kiiresti kaks korda, siis saad n-i," juhendasin. Saimegi kokku "munn". Kellele saata? Veikole. Saatsimegi Veikole Toomaselt SMS-i, mille sisuks "munn". "Tõsiselt, süütus läks!" ütles Toomas, kui ta esimene enda saadetud tekstisõnum oli teele läinud. Vaat selline tore lugu. Ja kui nüüd järele mõelda, siis puhtjuhuslikult sattus väga õige sõna...