öine ring

Eile oli jälle lõbus kõrtsituur, nagu polnud õieti suve lõpust saati olnud. Selle käivitas asjaolu, et Andra tuli Tallinnasse ja torkis tagant ja Priit oli kah Tallinnas. Kõigepealt Hell Hunt oma imehea seakaelakarbonaadi ja Botškarjoviga. Liitus väliseestlane Raimu, kes oli muhe keskealine mees, Priidu tuttav. Lee-nimeline noor luuletaja oli ka, Andra sõbrannana. Siis ilmus sinna noor luuletaja Mart Valner, kes ütles, et kõrval Juuksuris on sünnipäevalaudkond, mis koosneb kahest poisist ja üheksast tüdrukust. Kutsus meid sinna.

Sünnipäevalaps oli üks Nadja-nimeline tüdruk, kelle vend, kes õppis inseneriks ja oli temast vanem, ajas külge Nadja "elukaaslasele", kes istus Nadja paremal käel ja oli üks tüdruk, kelle nägu oli mulle kuskilt tuttav, ehkki ta ise ütles, et ei tea küll, et me oleksime varem kohtunud - aga see tüdruk ei võtnud Nadja venna ligiajamisest vedu. Siis tuli Nadjal luksumine peale, mille ravimine toimus Nadja ja ühe teise tüdruku vahelise kirgliku suudlemise teel. Nadja vennaga rääkisime põgusalt luulest ka, tegin tema meeleheaks eksprompt-luuletuse:

Olen väike ehitaja,
minule on tellist vaja.
Mõnele ei ole vaja -
sellisest saab luuletaja.

Ja siis:

Minu kuum ja kange veri
tegi minust inseneri.
Nüüd vaid ehitan ma maju,
kuidas ainult võtab aju.

Seal lauas olid kõik tüdrukud kunstinimesed ja väga eneseteadlikud ning siis tuli sinna ka Raimu, kes algatas teema, kui vana peaks olema mees, et tema kohta saaks öelda "vana" ja mina arvasin, et vana on mees siis, kui ei jaksa enam ühe sekundiga ilusat naist mõttes lahti riietada, ja ma arvan, et see seisukoht tüdrukutele ei imponeerinud. Üsna peagi leidis Nadja, et mu küsimused on tüütud ja tema sõbranna vasakul käel ütles, et ma ei ole vaimukas. Priit aga muudkui tegi pilte ja siis hakati Juuksurit kinni panema ja me läksime Andra ja Leega Levist Välja, kuhu Priit ja Raimu tegelikult järele tulid, ehkki lubasid koju minna - sest nad polnud varem Levist Väljas käinud...! Juuksuri ees veel üks tüüp hüppas Nadja vennaga, või hüppas Nadja vend selle tüübiga, igatahes see teine tüüp tahtis naljaga pooleks kakelda, aga Nadja vend ei tahtnud ja siis see tüüp pöördus selle jutuga minu poole, aga mina ütlesin talle: "Mine persse", ka naljaga pooleks, ja kõigil oligi väga tore.

Levist Väljas oli rahvast üsna täis, aga mitte ka nii palju, et sinna juurde ei oleks mahtunud, lõppude lõpuks on see koht, mis erinevalt kooliteest, mis on kõigi teede algus, on kõigi teede lõpp, vähemalt Tallinna öises kõrtsielus. Ah jaa, teel Levikasse helistas mulle Lauri ja küsis, mis on esimene Timothy Daltoniga Bondi-film, see, kus tšellokastiga mäest alla lastakse, aga ma ei suutnud seda meelde tuletada ja mitte keegi mu lähedal ei suutnud, ja siis Lauri ütles, et okei, ja teatas, et ta on Kukus. Levikas otsis Mart Valner üht Pille-nimelist isikut, kes tuli kuhugi toimetada, siis ütles veel keegi Andra kohta: "See on ju Aapo Ilvese piff" ja mina sain tuttavaks selle tüdrukuga, kes... mis selle bändi nimi nüüd oligi... noh jah, igatahes, kes seal laulab.

Aga sel ööl ei olnud Levikas sugugi mitte kõigi teede lõpp, vaid me läksime sealt suht peagi edasi Kukusse, kus esimese asjana nägin oma kunagisi koolivendi põhikooli ajast. Teise asjana nägin, et oli reedese disko lõppfaas ja kolmanda asjana nägingi Laurit väikse seltskonnaga. Lauri aga küsis suhteliselt esimese asjana, Kivirähki romaanile viidates, et kas sa tead, mis on ussisõnad, mina - et noh? ja tema vastas, et ussisõnad on need sõnad, millega naine meest pärast õllest õhtut kodus vastu võtab. Kukus oli seekord üsna rahutu õhtu: mingid kakelused, katkised klaasid, läga põrandal, siis turvamehed, igatahes oli selle tulemuseks see, et kõrts tehti peagi tühjaks.

Edasi kerge vahepeatus Otsa kooli hoovis, siis läksime neljakesi - mina, Andra, Lee, Lauri - Tommi grilli, ehkki Lauri tahtis hoopis koju minna, sest oli väsinud, noh, tegelikult olin mina ka, aga suur seljankaisu oli, mistõttu võtsingi kaks seljankat. Samal ajal, kui sabas seisin, karjus keegi: "Wimberg!" Ma vaatasin, et kes - aga ei tundnud. "Tule siia!" hüüdis too. "Ei tule," ütlesin ma, "ma seisan sabas." Pärast selgus, et on Aapo klassivend (pinginaaber?) ja tunneb Veikot ka. Ja enne, kui jõudsin seljankad ära tellida, nägin veel saali teises otsas koolivend Jaanust paralleelklassist keskkooli päevilt. Suur koolivendade öö! Seljanka oli sel koolivendade ööl muide erakordselt vilets - jahtunud ja imeliku vürtsi dominandiga.

Sai kokku kena viiene ring. Edasi viis takso koju, kus järgnes kiire unnelangemine. Kell oli nelja peal. Hommikul: tali! Siis magasin edasi, sest selleks puhkepäevad ongi.

Ah jaa, ümberringi on suur suhtekammide hooaeg. Teiste omades ma pooli ei vali, sest Madis neid võtku, kui ei oska endagi stsenaariumit enam õieti edasi kirjutada, eks ole?