arvustab

"Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.

(---)

Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis."

Ühesõnaga, keegi tore endine ülikoolikaaslane arvustab mu luulekogu "Kärppsed". Väga tore lugemine ja aitäh - kes ta ka ei oleks, sest rohkem, kui et ta on Tartus kooliõpetaja ja nimi Kristina, Rootsi kuninganna Kristina Wasa järgi, ma temast ei tea.