suveluuletus, 2

MAASIKAD
Juta Kaidla

Punapõskseks maasikad
päike maalis mättal.
Neid nüüd küll ei raatsi sa
noppimata jätta.

Pista supsti suhu üks!
No eks olnud magus!
Teine sama suur ja küps
kohe järel kadus.

Ümberringi, siin ja seal,
terve meri marju.
Mõni kaval punapea
pugend lehe varju.

„Tule välja, maasik-mamm,
noppida end lase!
Päikse käes on lõbusam,
korvis parem ase.”

Nii sa räägid marjale,
kuni leiad tema,
ja siis mätta harjale
istud maiustama.

Küll on hea see marjakuu!
Söö ja nopi korvi!
Maasikad ja käed ja suu –
kõik on ühte värvi!