Rääkisin ennist, kuidas tänapäeval taksojuhina töötav Raigo oli poisina Hendrik Krummile tennises tagasilööjaks ja kuidas ooperitäht teda Volgaga koju sõidutas. Tennisest ja prominentidest on mul tuua ka teine lugu, selle rääkis mulle kirjanik Enn Vetemaa (intervjuu ilmub mai Loomingus).
See oli umbes aastal 1947. Nagu heast perest lastele kombeks, sain klaveri- ja tennisetunde. Ja ühel päeval, kui olin Kadrioru tenniseväljakul mängimas, nägin järsku, kuidas peatusid kaks autot ja ühest astus välja mees, keda olin piltidelt palju näinud – Nikolai Karotamm. Oli pikka kasvu, juuksed laines või lokkis. Tuli ka tennist mängima. Tema mängukaaslaseks tõttas kohe kuulus tennisemängija Evald Kree. Kuna mina, kümne- või üheteistkümne aastane tennisepoiss juhtusin sealsamas võtta olema, paluti minul ja ühel mu sõbral pallipoisteks tulla. Siis nad hakkasid omavahel päris ilusat pikka palli mängima. Kuulsin ka, kuidas nad omavahel rääkisid, eriti jäi kõrva nimi Belits-Geiman – kes on kirjutanud ühe hea tenniseõpiku. Kas äkki Karotamm ei olnud temalt saanud koolitust?
Venemaa-eestlane, kes mängib pikkades valgetes pükstes tennist – midagi sellist ei osanud ma varem ette kujutada. Ja kui ma nüüd temale mõtlen, siis saan äkki aru, miks ta eesti kultuuri kaitsma hakkas... Intelligentne ja julge mees. Pärast, kui nad olid mängu lõpetanud ja ära hakkasid minema, siis üks nendega kaasas olnud mees, ilmselt ihukaitsja, andis mulle ja sõbrale ka raha. Palju seda ei olnud, aga seda aega arvestades siiski omajagu: nii et sain järgmised paar nädalat jäätist ja kommi osta. Nii et Enn Vetemaa osteti juba noorelt punaste poolt ära!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar