8 cover'it, mis on paremad, kui originaalid

...või sama head.

Eilne superstaarisaade, kus tuli laulda Frank Sinatra laule, viis mõtted järele laulmisele ehk cover'ite tegemisele üldse. Cover'ite tegemine on tänapäeva muusikamaailma lahutamatu ja enesestmõistetav osa, alates artistide isiklikest hommage'idest nende albumitel kuni kollektiivsete tribuutplaatideni välja (ABBA, Black Sabbath, King Diamond jne). Paraku on, vähemalt minu meelest, 90-95% cover'itest lahjad, lihtsalt originaali järelelaulmine, ei muud. Nagu supipoti loputusvesi.

Cover'i juures on mu meelest kõige tähtsam taasesitaja dialoog algupärandi autoriga - vahetu suhe ja isiklik sekkumine sellesse laulu, julge ja loov tõlgendus, modifitseerimine oma visiooni kohaselt. Ühesõnaga, mingi edasiarendus, et tekiks uus, iseseisev väärtus. Siis võib loota, et tulemus on samaväärne, kui algupärand. Või mõnikord isegi parem...

Kuulasin nüüd natuke muusikat ja otsisin kokku cover'eid, mis minu arvamuse kohaselt on samaväärsed, kui algupärand, või isegi paremad. Valik oli suur, aga palju esile tõstmise väärset ei leidnud - ainult 8 lugu. Panen need siia soovituseks kirja, ilma paremusjärjestuseta. Ja kommenteerin lühidalt. See märkus ka veel, et loomulikult on siin erinevad ajastud ja erinevad stiilid ja erinevad võimalused jne. Aga lõpuks on kõik ikkagi kinni selles "miskis", eks ole.

Cradle Of Filth - Mr Crowley (Ozzy Osbourne)
Oluliselt parem, kui Ozzy Osbourne'i algupärand. Esmalt juba muusikaliselt rikkam ja põnevam - Ozzyl on selline natuke vesisepoolne rokk, aga Cradle Of Filth paneb sisse kõik, mida tänapäeva black metal'il on sisse panna. Tihedam ja võimsam kõlapilt. Teiseks on ka cover'i meeleolu palju teravam, saatanlikum ja kurjakuulutavam. Raske, kaunis ja metsik.

Samael - I Love The Dead (Alice Cooper)
Sama kehtib ka Alice Cooperi loo "I Love The Dead" kohta Šveitsi metal-bändi Samael esituses. Cooperil on see suhteliselt kahvatu traadirokk, nagu peaaegu kogu ta looming enne "Poisonit". Pealkiri ja sisu pretendeerib õõvusele, aga mida lugu ennast kuulates tunda ei ole, on õõvus. Samaeli esituses on lugu omandanud erakordselt rasked võnked, tõeliselt haiglasliku painavuse. Keskkooli lõpupäevil tunnetasin seda lugu enda jaoks sama endassekiskuvana, nagu mõnda Burzumi "Filosofemi" või "My Dying Bride'i "The Angel And The Dark Riveri" lugu.

My Dying Bride - Some Velvet Morning (Nancy Sinatra ja Lee Hazlewood)
Nancy Sinatra ja Lee Hazlewoodi "Some Velvet Morning", üks esimesi ja üldse kuulsamaid psühhedeelse roki hitte 1960. aastatest, on veenev ja haarav ka algupärases esituses. Aga ütleks, et sellega võrdne on briti doom metal bändi My Dying Bride'i versioon. Nancy ja Lee mahedalt ja salapäraselt lüüritsevat duetti asendab siin halavalt lõikav Aaron Stainthorpe'i vokaal. Sekkub veel itkev viiul ja kõik need dekadentlised helimassiivid, mis on My Dying Bride'le tunnuslikud alates albumist "The Angel And The Dark River". Seda lugu on muide kaverdanud ka rootslaste death metal grupp Entombed - üsna kesiselt - ja šotlaste Primal Scream koos Kate Mossiga, viimaste versioon on ka kütkestav, eriti video vahendusel.

Sex Pistols - My Way (Frank Sinatra)
Eile üritasid kuus superstaari-saate finalisti Frank Sinatrast midagi välja võluda. Mu meelest õnnestus see ainult Janal, teised laulsid lihtsalt oma laulu kuidagi maha. Eriti võis seda täheldada poiste juures. Ju siis on Sinatra laulud sellised, mida tüdrukutel on kergem järele laulda. Igatahes, Sex Pistolsi imeline cover Sinatra suurepärasest loost on mu meelest hea illustratsioon sellele jutule, mis on õnnestunud cover. Kõik see pistolsite tolatsemine ja hääleväänutamine annab käesoleval juhul, nendele loomupäraste vahenditega, edasi just seda laulu pointi, mis on midagi sellist: tegin, mis tegin, aga tegin alati seda, mida tahtsin.

The Kovenant - Spaceman (Babylon Zoo)
Oli kunagi ühehitibänd Babylon Zoo, mis sai kuulsaks lauluga "Spaceman". Polnud paha, jäi meelde, aga polnud ka midagi erilist. Kosmilisse filosoofiasse pürgiva norra metal-bändi The Kovenant (alguses Covenant) esituses on see omandanud huvitavalt intelligentse ja saatanliku kuju, rääkimata sellest, et ka jõulisema ja raputavama.

Amorphis - Light My Fire (The Doors)
Soomlaste metal-saurus Amorphis on teinud The Doorsi tuntuimast loost põhjamaiselt karge ja nauditavalt karge tõlgenduse. Isegi sündisoolod on stiilselt teise žanri üle toodud. Kõik see siis leitav Amorphise kuulsaima albumi "Tales From The Thousand Lakes" pealt, kus seesugust kargust ja meloodilisust veel küllaga.

Pain - Eleanor Rigby (The Beatles)
Rootslaste Pain, mille juhtfiguuriks ja vokalistiks on nende üks suurimaid metal-muusikuid Peter Tägtgren (Hypocrisy jm), teeb arvutite ja muu metal-varustuse kaasabil biitlite tuntud loost mõnusalt lennuka tänapäevase versiooni.

"Moulin Rouge" - The Show Must Go On (Queen)
Queenist on tehtud plaatide kaupa cover'eid, aga kõiki neid iseloomustab allajäämine algupärandile - heal juhul on tulemus mõttetu, halvemal juhul hale. Nagu mingi kramp oleks Freddiet järele laulda. Aga et temagi on täiesti järelelauldav, seda tõestab muusikaline film "Moulin Rouge", kus näitlejate kollektiiv eesotsas Nicole Kidmaniga esitab Queeni 1991. aasta plaadilt "Innuendo" laulu "The Show Must Go On". Särav ja haarav! Imekaunis! See on esimene ja ilmselt tükiks ajaks ka viimane õnnestunud Queeni tõlgendus.