eilne päev: Kuku laest ja muust

Andra ja Andrease luuleõhtu eile kirjanike maja saalis oli tõsiselt hea. Andra esitas vanemaid ("Saage üle") ja uuemaid luuletusi, mis panid ennast kuulama, nagu alati. Andreas tegi luuletajana suurepärase lavadebüüdi, norida ei olnud ei esituse ega tekstide sisu kallal. Rahulik ja eneseteadlik olemine, milles mõningane (enese)iroonia varjund, publikuga vahetu ja vaba suhtlemine - kiiduväärsed lavakuju jooned. Luuletused ise - mõtetelt ja sõnadelt tihedad tekstid, enamjaolt mõtteluule valdkonda kalduvad, tõsi küll, lisandiga "sotsiaalne". Saadagu tuttavaks ja pandagu tähele - Andreas Nestor.

Pärast seda läksime Kukusse, kus nägime oma silmaga tagatoas allavarisenud lage. Nii hull see siiski ei olnud, nagu ajalehest esimese hooga võib välja lugeda, küllalt groteskne vaatepilt aga sellegipoolest. See oli seal tagatoas, kus päevasel ajal lõunat pakutakse, täpsemalt selle tagatoa paremas seinas. Suhteliselt nurgatagune kitsas koht, kuhu keegi ka nii väga ennast sisse seadma ei kipu, kui mujal vähegi ruumi. Viimasel ajal olid seal seina ääres seisulauad. Osa laepaneelistikust oli alla väändunud ning ruum selle ja seina vahelt kruusa ja muud sodi täis vajunud. Täpselt Wiiralti kohviku esise suure akna all, üles vaadates paistsid sillutise kivid - see oli kõik, mis Kuku põrandat oli välismaailmast lahutama jäänud. Andreas tegi pilte, kultuuriloo ja kindlustuse tarbeks.

Eilne päev viis mind ka - seda juba päeval - Kuku raadiosse, kus rääkisin 7-8 minutit Pronkssõduri-muusikalist. Oleks pidanud rääkima poole rohkem, aga Kuku raadio on nüüd kolinud Veerenni keskusesse, kuhu ei pääse ju teisiti ligi, kui äärmuslikke meetodeid kasutusele võttes. Ja need meetodid, täpsemalt a) bussiga nr 18 Liiva peatusse sõitmine ja b) seal takso tellimine, vedasid faasis b roppumoodi alt. Aga ka need paar nappi minutit raadioeetrit said, vähemalt minu arvates, igati sisukalt täidetud, jutt veeres ja mõte jooksis.

Lisaks sellele rääkisin samast asjast ka ajalehes Postimees - juures väga ilus foto. Poseerin Tõnismäel Pronkssõduri endise asukoha juures tulbiklumpide vahel raamatuga "Kakskümmend aastat hiljem", mille lugemisega just vahetult enne seda olin bussis ühele poole jõudnud. Illustreerin selle fotoga (autor Liis Treimann) ka käesolevat postitust.