Pille-Riini seitsmes lugu

PILLE-RIIN JA HALB ENERGIA

„Siin!” ütles ema ja osutas elutoa nurka, mis asus akna all, raamaturiiuli kõrval ja teleka taga. „Siin!”
Isa vaatas nägu krimpsutades osutatud kohale.
„Siin...” kordas ta masinlikult.
„Siin jah! Ma täitsa tunnen, kuidas siin on mingi vari. Mingi tume koht. Siin on halb energia.”
Ema astus osutatud kohast eemale ja jäi akna äärde seisma, lastes välja paista, nagu oleks ta just jõudnud ohutusse kaugusse millestki süngest ja kurjakuulutavast.
„Siin on halb energia,” kuulutas ta veelkord. Ja lisas: „Nüüd ei saa teisiti, kui et tuleb nõid koju kutsuda.”

Kõik oli alanud juba varem. Õigupoolest oligi raske öelda, millal täpselt. Millalgi lihtsalt oli ema hakanud tundma kummalisi peavalusid ja uimasushooge. Alguses arvas ta, et on külma saanud. Aga peavalud ja uimasushood ei kadunud külmetusrohtude, vitamiinijookide ega millegi muu peale. Lisaks leidis ema ka teisi märke sellest, et teda kimbutab miski tavalisest külmetusest palju saladuslikum.
Ta tundis korteris õhu liikumist, nagu oleks kuskilt aken lahti ja tuul puhuks – aga ometi olid kõik aknad kinni. Kahekordse klaasiga puitalumiinium lasi küll õhul liikuda, kuid kindlasti mitte ei lasknud see otse tuult läbi. Aeg-ajalt jälle tundus talle, nagu aheneksid seinad tema ümber, lagi suruks talle peale ja põrand tõuseks talle vastu. Eriti õhtuti tundus talle, et keegi vaatab teda magamistoa peegli kaudu aknast – ja kui ta meeli päris hoolega pingutas, siis tajus ta, et vaatajaks on akna all kasvav vana vahtrapuu. Eneselegi märkamatult oli ta hakanud selja taha vaatama, isegi kodus ringi liikudes. Silmi sulgedes nägi ta aga laugude all mustal taustal sätendavaid mustreid, mis virvendasid ja võbelesid närviliselt, ähvardades teda justkui üleni endasse mässida. Kõigele pani aga krooni see, et ühel õhtul oli talle tundunud tema vasak käsi täiesti võõras, justkui kellegi teise oma.

Selline olukord oli muutunud päev päeva haaval järjest väljakannatamatumaks. Ema ei teadnud enam, mida teha. Kuni ühel õhtul tuli ta väga eneseteadlikul ilmel isa juurde, kes parajasti uut televiisorit häälestas. Televiisor oli just nüüdsama järelmaksuga soetatud. Äsja oli lõppenud Volvo džiibi järelmaks ja Pille-Riini vanemad leidsid, et ühes korralikus peres võib ikka üks järelmaks rahulikult tiksuda.
„Nüüd ma tean, mis mul kallal on!” tõi ema ilma pikema sissejuhatuseta oma eneseteadliku ilme põhjuse lagedale. „See on halb energia! Kuskil siin korteris on halb energia!”
„Mmh...” ümises isa, ühes käes manuaal ja teises pult.
„Viska see asi korraks minema!” kähvas ema. „Ja kuula! Meie korteris on kuskil halb energia!”
Isa panigi manuaalivihiku ja puldi käest. Imestunud, natuke ka murelike silmadega vaatas ta emale otsa. Tema selliseid energiaasju ei uskunud.
„Ah mis halb energia...” pomises ta. „Ma ütlen sulle – mine arsti juurde. Võib-olla on asi lihtsalt kõrges vererõhus või ületöötamises või ma ei tea milles.”
Ema läks veel vihasemaks.
„Ei tea milles!” osatas ta. Siis astus ta puhisedes riiuli juurde, võttis sealt ühe raamatu ja viskas selle isale sülle.
„Säh, loe! Siin on kõik kirjas. Mustad punktid ja valged punktid ja energia hoovused ja jõu väljad! Siin on täpselt öeldud, et selliseid asju tekitab halb energia.”
Isa võttis raamatu, heitis selle kaanele ainult ühe pilgu ja heitis selle mühatades eemale.
„Loe-loe!” käskis ema. „Hari ka ennast! Istud nagu mingi mühkam päevad otsa teleka ees! Võta vahel mõni raamat ka kätte!”
Isa vangutas pead ja lappas ilma süvenemata telekamanuaali. Ta ei hakanud ütlemagi, et oli alles lõpetanud raamatu Vlassovi armeest ja alustanud uut, mis rääkis Loodeväila alistamise ajaloost. Need ei olnud ema meelest siis vist üldse raamatud? Näiliselt rahulikult laskis ta emal, kes seevastu oli vahepeal kiiresti väga rahutuks muutnud, toas ringi kõndida.
„Ära sahmi,” poetas isa lõpuks. „Istu maha. Ajad ennast ilmaasjata närvi.”
Järsku ema peatus.
„Siin!” ütles ta ja osutas elutoa nurka, mis asus akna all, raamaturiiuli kõrval ja teleka taga. „Siin!”

Nõid saabus juba järgmisel päeval. Ukse peale tulid talle vastu kõik, nii isa, ema kui ka Pille-Riin, kellel oli kästud viisakas laps olla. Nõid oli väikest kasvu meesterahvas. Pille-Riin oli oodanud, et ta käib riides kuidagi eriskummaliselt – kui mitte just lausa nii, nagu kujutati nõidu muinasjuturaamatuis, siis vähemalt nii, et ta näeb ikka teistmoodi välja, kui tavalised inimesed. Aga nõid nägi just täpselt selline välja, nagu tavalised inimesed. Natuke kulunud sinakashall pintsak, pruunid viigipüksid, harvad hallid juuksed niiskelt üle pea kammitud.
„Huvitav, kas ta mõtteid ka loeb?” mõtles Pille-Riin.
Nõid vaatas talle otsa ja noogutas.
„Oih!” mõtles Pille-Riin. Kuid nõid ainult naeratas talle sõbralikult.
„Lähme nüüd siis elutuppa,” juhatas ema. „Ma näitan, kus see koht on.”
Kõik neli läksid elutuppa. Pille-Riin oli tõesti viisakas laps ja sai aru, et tal ei sünni oma nina väga juurde toppida. Ta jäi natuke pelglikult eemale, jälgides nõia toimetusi seda suurema huviga.
Nõid seisatas kohas, mille ema talle kätte näitas, ning pani silmad kinni. Vaikselt hakkas ta enda ette pobisema midagi, mis kõlas nagu „šur, šur, šur, šur, šur”. Samal ajal võdistas ta ette sirutatud vasaku käe sõrmi.
Sel hetkel tundis Pille-Riin, kuidas põrand nagu tema jalge alt kaoks. Silmade eest libises mööda midagi heledat. Ja siis tundis Pille-Riin järsku, et ta ei olegi enam Pille-Riin, vaid riiuli peal olev suveniirvanamees, mille isa ja ema olid eelmisel suvel Veneetsiast kaasa toonud. Alguses oli Pille-Riin natuke ehmatanud, kuid siis hakkas harjuma.
„Kui mina olen riiuli peal olev suveniirvanamees, siis järelikult see suveniirvanamees on praegu mina,” arutles ta endamisi ja piilus silmanurgast – pead keerata ta loomulikult ei suutnud. Tõesti, Pille-Riin seisis samas kohas, kus ta enne oli seisnud. Aga enne veel, kui ta sai uue olukorraga päris harjuda, libises tema silmade eest jälle midagi heledat mööda. Ja jälle oli ta õige Pille-Riin.
Nõid tegi silmad lahti.
„See ei ole päris see koht,” ütles ta. „Aga selles mõttes oli teil õigus, et tegelik halva energia pesa on kohe siinsamas.” Ta pikk nimetissõrm sihtis telekale.
„Mida?” üllatus isa. „Telekas?”
„Jah,” ütles nõid.
„Ma selle just poest ostsin!” protesteeris isa. Talle ei meeldinud sugugi kuulda, et tema raha eest ostetud kallis telekas on halva energia pesa.
„Jaa, aga see kiirgab halba energiat täpselt siia,” ütles nõid ja tegi käega kogu aknaalust nurka haarava liigutuse. „Ja siit see levib üle korteri laiali.”
„Mis me siis nüüd teeme?” küsis ema murelikult.
Nõid vaikis mõne hetke. Siis pani ta jälle silmad kinni, sirutas seekord parema käe teleka kohale ja tegi sõrmedega liigutusi, nagu saputaks midagi. Ta huuled liikusid, kuid ta ei toonud kuuldavale ühtki häält.
„Nii,” tegi ta siis ja avas silmad. „Võtsin ta ära.”
„Kas... Kas nüüd on korras?” küsis ema.
„Peaks olema.”
Nõid asutas lahkuma. Ema andis isale silmadega märku ja Pille-Riin nägi, kuidas isa käsi libises püksitaskusse, tõi sealt välja mõned kokkuvolditud rahatähed ja surus need seejärel kiiresti nõiale pihku.
„Kui homseks tagasi ei tule, on kombes.”
„Aga kui tuleb?” uuris ema.
„Siis ei aita miski muu, kui energia on teid välja valinud ja te saate sellest vabaneda ainult siis, kui te teleka hävitate.”
Isa ja ema ohkasid murelikult. Siis jätsid nad nõiaga head aega.

Aga õnneks ei tulnud halb energia enam tagasi – ei järgmisel päeval ega ka kunagi hiljem.