Pille-Riini kuues lugu

PILLE-RIIN JA ASJADE KEEL

Kui kogu ülejäänud kapp Pille-Riini toas oli täis Pille-Riini mänguasju, raamatuid ja muud kraami, siis kõige ülemisel riiulil hoidis ema oma lõngasid ja muid õmblusvahendeid. Sinna Pille-Riin niikuinii ise ei ulatunud ja nii polnud sellest midagi. Lõngakerad ja kudumisvardad olid pruuni tugevast paberist koti sees ja niidid-nõelad plastmassist karbis.
Täna tahtis ema natuke õmblustööd teha. Pille-Riini tuppa tulles, et kapist vajalik nõel ja niit võtta, leidis ta tüdruku põrandal kõhutamas.
„Ära rooma mööda voodialuseid, ega sa enam mingi tita ei ole!” noomis ema kapiust avades. „Suur tüdruk juba, varsti hakkad poisse koju tooma.”
„Ma ei roomagi,” kostis Pille-Riin.
„Mis sa teed seal siis? Ole hea, mängi nii, et sa ei rooma, muidu pärast kõik tolm sinu riiete küljes.”
Ema võttis plastmassist karbi alla, tegi lahti ja soris selle sees.
„Ma ei mängi!” väitis Pille-Riin. „Ma hoopis...”
„Mh?”
„Ma hoopis... räägin.”
See oli öeldud toonil, mis sundis ema ümber pöörduma ja lähemalt silmitsema, millega tütar tegeleb. Aga tütar ei tegelenud millegi erilisega, ta ainult kõhutas voodi ees vaibal, käes vanaaegne äratuskell, mille ta eelmisel päeval vanaema juures käies oli endale nuianud.
„Räägid?”
Ema ohkas. Ka selliseid lapsefantaasiaid ei oleks ta oma koolis käivalt ja sealt tavaliselt ikka neljasid ja viisi koju toovalt tütrelt enam oodanud.
„Jaa, räägin.”
„Selle kellaga või”?
„Jah, selle kellaga.”
„Kullakene, kellad ei räägi. Sa tead seda väga hästi, sama hästi, kui mina.”
„Miks ei räägi, räägivad küll!” protesteeris Pille-Riin nüüd juba päris sõjakalt. „See kell räägib. Ja kõik kellad räägivad. Üldse, kõik asjad räägivad. Ma hakkasin täna kuulma, kuidas nad räägivad!”
Ema ei saanud nüüd teisiti, kui vaatas Pille-Riini päris jahmunult.
„Asjad... räägivad...?” kordas ta, silmitsedes tähelepanelikult Pille-Riini, et näha, kas see mõtleb seda tõesti tõsiselt või teeb nalja.
„Jaa, räägivad!” kordas Pille-Riin. „Näiteks see kell rääkis mulle praegu sellest ajast, kui ta veel noor oli. See oli seitsekümmend aastat tagasi. Ta rääkis, et isegi minu vanaema ei olnud siis veel sündinud. Inimesed sõitsid siis veel linnas hobustega ja mobiiltelefone ei olnud olemaski.”
Ema vaatas Pille-Riini järjest ehmunumalt. See ei olnud enam sugugi normaalne. Laps oli hakanud... luulusid nägema?
„Ta rääkis mulle vanaemast ka. Tahad kuulda, mis ta rääkis?”
Ema ei teadnud, kas noogutada või pead raputada. Aga Pille-Riin juba rääkiski edasi.
„Ta rääkis, et ükskord oli vanaema, kui ta veel hästi väike oli, üksinda koju jäänud ja kogemata tindipoti ema pidukleidile ümber ajanud. Küll ta siis pärast sai riielda!”
Nüüd vajus emal suu peaaegu lahti. Nii oli see tõesti juhtunud, aga... Ah, loomulikult! Vanaema rääkis seda Pille-Riinile ja nüüd tüdruk fantaseerib ise edasi.
„Ja sinust rääkis ka. Eile sa olid ta laualt maha pillanud, kui tolmu pühkisid.”
Nüüd tundis ema, kuidas üle turja justkui oleks käinud põletav jutt – tõesti, nii oli see juhtunud. Aga kedagi ei olnud sel hetkel kodus ja samuti ei rääkinud tema sellest kellelegi. Mida sellest olekski olnud rääkida?
„Pille-Riin...” otsis ema sõnu.
„Oot!” katkestas Pille-Riin. „Need lõngad hüüavad seal midagi.”
Ta astus kapi juurde ja heitis pea kuklasse.
„Emme, need lõngad hüüavad, et üks nende seast on koitama läinud!”
Ema keeras ennast ringi ja vaatas kapi poole. See... see on loomulikult fantaasia. Ja kella mahakukkumisest rääkimine oli... oli... juhus. Jah, juhus.
„Pille-Riin!” hüüdis ta siis pahaselt. „Lõpeta ära!”
Ta võttis oma niidi ja nõela ja läks tagasi teleka ette.

Tunni aja pärast leidis isa Pille-Riini köögist, kummardumas köögikapi kohale.
„Noh, mis teed seal?” uuris isa lõbusalt.
„Kuulan, mis noad mulle räägivad. Neil on ikka nii igav elu! Mõtle, muud ei ole, kui et kraanikausist kappi, kapist taldriku kõrvale, taldriku kõrvalt jälle kraanikaussi.”
„Noh, mis sa teed,” muigas isa. Ta oli heas tujus, sest ilm õues oli ilus ja päikseline ning pangaarve üle polnud parajasti just ka väga põhjust nuriseda. „Selline see nugade elu kord juba on.”
Isa võttis külmkapist mandariini, pesi seda põhjalikult kuuma vee all ja nokkis koore ära. Siis tahtis ta mandariiniviile ampsates elutuppa tagasi minna.
„Korgitõmbajal on palju põnevam elu. Ta praegu just rääkis, kuidas ta eile tädi Eveli juures soolaleivapeol oli ja üks kork ei tahtnud ega tahtnud välja tulla.”
Isa, üks jalg juba teisel pool köögi läve, jäi seisma.
„Kust sa teadsid, et me eile Eveli juures soolaleivapeol käisime?” küsis ta. „Kas ema rääkis?”
„Ei, korgitõmbaja rääkis.”
„Kuule, ära aja udujuttu...” heitis isa tüdinult ja tahtis minema minna. Kuid köögiuksele oli ilmunud ema. Ta oli viimaseid lauseid pealt kuulnud.
„Mina ei rääkinud sellest midagi,” ütles ta.
Isa ja ema pilgud pöördusid Pille-Riinile.
„Enne ta oma toas ka rääkis, et asjad räägivad temaga.”
Isa ja ema vaatasid oma tütart veel murelikumalt. Too aga ei pannud seda tähele, vaid nõjatus köögikapi kohale edasi.
„Me peaks teda kellelegi näitama,” arvas ema poolihääli. „Mõnele teadjamale inimesele.”
„Mine tea, võib-olla fantaseerib niisama.”
„See ei ole fantaasia! Ennist ta ütles, et ma pillasin eile tema kella maha ja et üks lõngakera kapis on koitama läinud. Kusjuures ma pillasingi ja tõepoolest oli üks kera koitama läinud. Ja nüüd see Eveli soolakas. Mina sellest ei rääkinud.”
„Äkki sinu ema rääkis?”
„Ei, ma ei öelnud temale ka, et me just soolakale lähme.”
Mõlemad vaatasid jälle murelikult Pille-Riini.
„Kuule,” ütles siis isa tüdrukule. „Palun küsi mõnelt noalt, kas ta teab, mida ma täna hommikul sõin.”
„Hästi.” Pille-Riin pidas väikse pausi ja andis siis vastuse: „Kaks kõvaks keedetud muna ja kaks võileiba suitsujuustuviiluga.”
Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust. Isal oli täna vaba päev, ta oli ärganud ja söönud siis, kui ema ja Pille-Riin olid juba kodust välja läinud.

„Jah... Jah... Nii... Jah...” vestles ema kellegagi telefonis. „Selge... Oodake... Nii... Jah... Aitäh!”
Ta pani toru ära ja pliiatsi käest.
„Noo?” uuris isa. „Mis nõid ütles?”
„Ütles, et väikeste lastega vahel nii juhtub. Väga harva küll.”
„Mis juhtub?”
„Noh, et hakkavad asjade keelest aru saama. See pidi kuidagi universumiga ja täheaastatega seotud olema, aga ma ei saanud sellest jutust aru.”
„Aga mis me siis teeme sellega?”
„See ei pidavat ohtlik olema. Ja pidi ise mingi aja pärast mööda minema. Ainus, mis me peame vaatama, on see, et Pille-Riin kurjade asjade mõju alla ei satuks. Selleks andis nõid sõnad. Need tuleb tema voodi kohal ära lugeda.”
„Noh, loeme ära.”
Ema võttis paberi ja läks Pille-Riini tuppa. Isa sättis ennast diivanile ja tegi teleka lahti. Täna oli ikkagi tore päev ja isa ei kavatsenud sel lasta mingi tobeda muretsemise pärast lörri minna.