Pille-Riini kümnes lugu

PILLE-RIIN HUKKAB MÕRVARIT

Isa ja ema vaatasid telekat. Uus telekas oli vanast palju suurem, seda oli kohe palju uhkem ka vaadata. Parajasti rääkis seal mingi ülikonnas mees ja isa ütles: „Pane ära, see on nii loll jutt, et mul hakkavad kõrvad valutama.” Ema saatis isale altkulmu küsiva pilgu, aga võttis siiski puldi ja vahetas kanalit. Teisel kanalil oli üks suhtesari, mida isa oli hoopis parema meelega nõus vaatama.
Parajasti siis tuli nende juurde Pille-Riin.
„Mul läheks mõõdulinti vaja,” ütles ta emale.
„Milleks?”
„Mul... läheb vaja.”
„Hea küll,” ohkas ema. Ta tõusis diivanilt ja läks Pille-Riini kannul tolle tuppa. Seal sirutas ta käe kapi ülemisele riiulile, võttis sealt alla õmblustarvete karbi ja otsis selle seest Pille-Riinile välja mõõdulindi. Kollane mustade numbritega lint oli ilusasti rulli keritud.
„Ära siis ära määri,” manitses ema, linti Pille-Riinile andes.
„Ei määri!” lubas Pille-Riin.
Ema pilk langes toa põrandale. Seal oli suur segadus.
„Mis sa mängid siin?”
„Ma pärast ütlen!”
„Ära pahandust tee.”
„Ei tee!” lubas Pille-Riin.

Suhtesari lõppes ja algas uus, põnevussari. Pille-Riin tuli jälle isa ja ema juurde.
„Mul läheks kriiti ka vaja,” palus ta. „Kuskil oli.”
Ema vaatas küsijat endisest juba suurema huviga.
„Kriiti? Mis sa sellega teed?”
„Mul läheb mängus vaja.”
„Mäkerdad toa ära.”
„Ei mäkerda.”
Ema ohkas jälle ja läks esikusse, kus hoiti tööriistu. Valge kriidijupp oli ühes naelte, kruvide ja tüüblite karbis täiest olemas.
„Aga vaata siis tõesti ette, et pärast seinad ja kõik muu kriidisodi täis ei ole.”
„Ei ole!” lubas Pille-Riin.

Põnevussari oli parajasti poole peal, kui Pille-Riin jälle oma toast välja tuli. Seekord aga ei tulnud ta teleka ette isa ja ema juurde, vaid läks hoopis kööki. Diivani juurde oli kuulda, kuidas külmkapi uks käis. Siis ruttas Pille-Riin oma tuppa tagasi. Ema vaatas talle küll kahtlustavalt järele, aga parajasti olid ekraanil aset leidmas pingelised sündmused ja kohe köitsid need ema tähelepanu taas jäägitult.

Pille-Riini toas oli öösel toimunud mõrv. Verise tapatöö ohvriks oli langenud üks Pille-Riini nukkudest, Katariina-Isabelle. Ehkki ta oli üks vanemaid nukke ja Pille-Riin temaga eriti enam ei mänginud, asus ta kohe politsei mõrvarühma juhina mõrvarit välja selgitama, sest lisaks muule külvas juhtum rahutust ka teiste nukkude seas.
Esimese asjana palus Pille-Riini juhitav mõrvarühm, kuhu kuulusid veel Jolanda, Tröpsu-Liisu ja väike hall jõehobu Nummik, kõigil kõrvalistel isikutel kuriteopaigalt lahkuda ja eraldas selle seejärel kollase lindiga. Nummik vedas ümber ohvri valged kontuurijooned ja asus siis kirja panema asitõendeid. Jolanda võttis kõik fotoaparaadiga üles. Pille-Riin ja Tröpsu-Liisu pidasid eemal aru.
„See ei paista röövmõrv olevat,” arutas Pille-Riin. „Ohvril on alles rahakott ja pärlitest kaelakee.”
„Võib-olla on see seotud väljapressimisega?” oletas Tröpsu-Liisu. „Peaks uurima tema pangakontot.”
„Kohe tuleb koroner, ootame lahkamisaruande ära, siis teame juba rohkem. Seni uurime kuriteopaiga hoolega läbi. Esimese asjana tuleb otsida mõrvarelva. Võimalik, et mõrvar viskas selle hooletult kuhugi.”
Nii oligi, mõrvarelv, verine pistoda leiti ohvrist vähem kui saja meetri kauguselt põõsastest. Nummik võttis selle hoolikalt kummikinnastega üles ja pistis kilekotti.
„Saada kohe laborisse, las teevad kindlaks, kas see on mõrvarelv,” käskis Pille-Riin. „Ilmselt on. Ja kui nii hooletult relv maha jäetakse, siis on võimalus, et sellel on ka sõrmejälgi.”
Tröpsu-Liisu, kes oli samal ajal kuulanud naabreid üle, tuli nüüd suure jooksuga.
„Naabrid väidavad, et tal oli öösel suur tüli oma üürilisega.”
„Üürilisega?”
„Jaa, Katariina-Isabelle üüris oma korterist üht tuba välja ühele naisterahvale. Ja sel naisterahval pidid kõvad alkoholiprobleemid olema.”
„Tehke tema isik kindlaks ja kuulutage ta peamise kahtlusalusena tagaotsitavaks.”
„Kohe.”

Ei läinud kaua aega, kui laborist kinnitati, et leitud pistoda ongi mõrvarelv. Samuti leiti sellelt sõrmejälgi. Nüüd oli tarvis üles leida Katariina-Isabelle üüriline ja kõrvutada mõrvarelvalt saadud sõrmejäljed tema omadega. Politseioperatsioon tagaotsitava leidmiseks andis kiiresti tulemusi, naine tabati ühest äärelinna hotellist ja tema sõrmejäljed kattusid pistodalt leitutega. Vahistatu näol oli tegu ühe nukuga, keda ükski teistest nukkudest tema riiaka iseloomu ja halva käitumise pärast ei sallinud ning kellega ka Pille-Riinil polnud kunagi olnud üldse tahtmist mängida.
„Edasine on ainult vormistamise küsimus,” ütles Pille-Riin rahulolevalt. „Väga lohakalt sooritatud kuritegu – ilmselt purjus peaga. Aga meie õnneks muidugi.”
Kuid siiski ei olnud kõik veel läbi. Ees ootas pikk ja väsitav kohtuistung, kus kohtuniku valvsa pilgu all pidi kahtlusalune kõigiti seadluslikel alustel süüdi mõistetama. Selleks tuli kuulata ära advokaadi vahutav kaitsekõne ja prokuröri ründavad küsimused. Ilmnes veel mitmeid raskendavaid asjaolusid. Muu hulgas oli kahtlusalune alles mõni kuu varem üritanud relva ähvardusel panka röövida, haavates raskelt kahte pangatöötajat ja ühte politseinikut. Päevavalgele tuli ka kahtlusaluse kavandatav plaan röövida linnapea tütar ja tema eest hiiglaslikku lunaraha nõuda. Ei olnud mingit kahtlust, et tegu on paadunud kriminaaliga. Aga lõpuks oli siiski kõik läbi ja kahtlusalune tunnistatud Katariina-Isabelle mõrvas süüdi olevaks. Talle määrati maksimaalne karistus – surmanuhtlus.

Põnevussari lõppes. Pille-Riinist polnud mõnda aega midagi kuulda olnud ja emas tõusis kahtlus. Ta tõusis diivanilt ja läks vaatama, mida Pille-Riin oma toas kõigi nende mõõdulintide ja kriitidega teeb. Kohe ukse pealt nägi ta toa põrandal toimuvat midagi nii kummalist, et see lausa jahmatas teda.
Keset tuba oli mõõdulint kogu oma pikkuses ringikujuliselt lahti veetud ja selle keskel oli üks Pille-Riini nukk, mille olid talle veel titapõlves toonud kingituseks sugulastest katsikulised. Nuku ümber oli põrand kriidisodine, samas lainetas punane ketšupiloik, pudel kõrval. Pille-Riin aga toimetas õhinal oma kirjutuslaua tooli taga, seades sinna istuma üht teist nukku. Õigemini näis ta üritavat nukku tooli külge lausa kinni siduda.
„Pille-Riin!” hüüdis ema. „Mis sa teed! Põrand sodi täis! Ja... mida sa mängid üldse siin?!”
„Siin oli mõrv,” seletas Pille-Riin, oma toimetamist katkestamata. „Ja ma uurisin välja, kes mõrvar on. Ja nüüd ma hukkan teda.”
„Mida?!”
„See on elektritool. Ja kohe ma hukkan selle mõrvari ära.”
Pille-Riin oli hukatava kinnisidumise lõpetanud. Toolijala külge oli seotud üks pikk jupp juhet, mille Pille-Riin oli esikust tööriistade kastist omal käel leidnud. Selle juhtme teine ots lõppes puldiauto puldi küljes. Pille-Riin tõstis käe – ja lükkas puldil nuppu.
„Šššššššš...!” susistas ta suuga metsikult.
Üks närune mõrtsukas, kellele teiste inimeste elu korda ei läinud, oli maailmas vähem.
„Pille-Riin...” ütles ema jõuetult. „Pille-Riin...”