Arvake ära, kes homsest alates on jälle sammu võrra ühiskonnas tagasi? Loomulikult mina. Ostsin teleka. Ja kui kaua ma seda otsisin! Kust on eesti tehnikamaaletoojad ja müügiketid pähe võtnud, et kogu eestlaskond tahab suure ja surmapõlgava hurraaga üle minna LCD- ja plasmatelekatele ning unustada lihtsalt värvilist pilti, seda põhilist ja peamist asja näitavad pildikastid (CRT- ehk kineskooptelekad) täielikult? Kõik, mida ma telekalt tahan, on need 60 tavalist kanalit ning juhtmed elektrivõrku, videomakki ja antenni külge. Muidu poleks ju vahet, aga loomulikult algavad nüüd ka vähegi normaalse ekraanidiagonaaliga telekate hinnad 6000-7000 kroonist. Otsisin ja otsisin, kuni lõpuks saadeti signaal: Sikupilli Euronicsis on väike valik just selliseid vanaisade telekaid, nagu mul vaja. Siin on link, juhuks, kui keegi veel sama mure ees.
Ja sama teemaga seonduvalt ka teine mure: kas ma olen ainus, kes vihkab digidiktofone? Tahan tavamõõdus kassetiga diktofoni, aga näib, et pean oma vana Sony-loksu ikka parandusse viima ja parandusepoistele päeva rõõmsamaks tegema... Miks ma vihkan digidiktofone? Esiteks olen ma seisukohal, et tehnika areng ei pea tingimata tähendama tehnika mõttetult keerulisemaks muutumist. Teiseks on vana hea kassetikas mind viimase 5 aasta ja ca 200 inteka jooksul alt vedanud ainult 2 korda: kui intervjueerisin Tartu taga Kaplinskit ja Tartus Betti Alveri sõbrannat Renatet. Siis oli läheduses ilmselt mingi magnetväli ja lindil olev tekst kattus aeg-ajalt tihke raginaga, mis mattis teksti täielikult. Aga polnud hullu, kasutasin mälu ja said head lood! Seevastu, kui lasin 2006. a novembris enda ja Jürgeni esinemise Genialistide klubis mingi digiasjaga üles võtta, oli tund aega sellest täiesti kuulamiskõlbmatu!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar