Pille-Riini viies lugu

PILLE-RIIN JA KUNINGATE NIMI

Pille-Riin mängis Jolandaga kooli.
„Täna õpime geograafiat,” ütles ta. „Kas sa tead, kus asub Itaalia?”
„Ei tea,” pidi Jolanda tunnistama.
„Itaalia asub Vahemeres ja meenutab suurt saabast. Jäta meelde!”
„Itaalia asub Vahemeres ja meenutab suurt saabast,” kordas Jolanda kuulekalt.
„Nii…” jätkas Pille-Riin ja vakatas siis. Köögist kuuldus isa ja ema vestlust.
„Huko!” kostis isa häält. „Ilus nimi! Mis Hukol viga on?”
„See ei meeldi mulle,” vastas ema. „See on kuidagi, noh… Ei kõla nagu hästi.”
„Aga Tambet, Arvis…” jätkas isa loetlemist. „Urmo, Leivo…”
„Ei, ei, ei!” oli ema kategooriline. „Sa pakud kogu aeg nii ühte aukku. Need on kuidagi imelikud, mingid… eesti nimed…”
„Mis viga eesti nimedel on?“ kõlas isa hääles ägedam noott. „Eesti nimed on väga ilusad nimed!”
„Oota, ma tahtsingi öelda, et mitte halvas mõttes,” püüdis ema selgitada, „need on ilusad nimed, aga… ma tunnen, et mulle meeldiks… natuke teistsugune nimi…”
Pille-Riin oli jätnud Jolanda geograafiat kordama ja nihkunud vargsi köögiuksele.
„Mis nime te otsite?” uuris ta.
Isa ja ema vaattasid võpatades tüdruku poole.
„Ah… ei midagi. Me siin niisama…” pomises isa ja tegi asja külmkapi juurde.
„Kas Jolanda sai geograafia selgeks?” küsis ema ja laskis ühel soustisel taldrikul kolinaga kraanikaussi libiseda.
Pille-Riin vaatas isa ja ema, kulm kortsus. Oli selge, et nad ei taha talle öelda, mida nad veel hetk tagasi nii tuliselt arutasid.
„Ei,” nipsas Pille-Riin ja kadus ukselt.

Kell lähenes poole üheksale ja Pille-Riin tuli teleka ette, et vaadata üht oma lemmiksarja, „C.S.I. New York”. Isale ja emale meeldis see sari samuti, seega ei esinenud selle vaatamisel kunagi perekondlikke telekapulditülisid, nagu neid peetti näiteks pühapäeva õhtul, kui ühel ja samal ajal oli ühelt kanalilt „Ärapanija” ja teiselt kanalilt „Eesti otsib superstaari”.
Isa oli ennast juba diivaninurkka valmis seadnud, lugedes üht punaste kaantega raamatut. Pille-Riin tahtis näha, mis raamatut isa loeb ja kiikkas selle pealkirja. „Raamat nimedest”? Pille-Riinile meenus jälle päeval pealtkuuldud isa ja ema kummaline kõnelus.
„Issi…” hakkas ta küsima, kuid pidi katkestama, sest juba tuli ka ema ja võttis diivanil istet.
„Kuule,” pöördus isa ema poole. „Aga Kristjan? Või Harri? Või Johannes? Need nagu ei ole…” Isa katkestas. Pille-Riin jälgis isa pilkku ja nägi, et ema vaattas isa samasuguse pilguga, nagu mõnikord Pille-Riini, kui see ei tahtnud kuidagi magama minna.
Isa ohkas, pani raamatu kinni ja vajutas puldist telekale häält juurde. Juba jooksid algustiitrid ja peatselt haaras ekraanil toimuv nii isa, ema kui ka Pille-Riini täielikult endasse.

Õhtul enne magamaminekut koguneti vahel ikka veel korraks köökki, et süüa väike võileib, juua kerge kohv ning rääkkida natuke sellest, mis päeval tehtud, ja natuke ka sellest, mis järgmisel päeval plaanis. Ehkki söömine enne magamaminekut ei mõju magamisele hästi, rääkkimata kohvi joomisest, seda teadis isegi Pille-Riin. Vahel isa ka nii ütles ning valas endale ja emale hooppis sortsu suurte inimeste jookki klaasi. See pidi magamisele palju kasulikumalt mõjuma.
Seekord aga kallasid isa ja ema endale tassi kohvi. Pille-Riin otsis teises toas ööseks sobivat kaisulooma. Kui ta lõpuks, suur roheline sajajalgne kaenla all, köögiuksele lähenes, kuulis ta juba eemalt jälle seda nimejuttu.
„Mulle meeldiks rohkem midagi peenekoelist,” kostis ema hääl. „Võib-olla midagi maailmakirjandusest? Või mütoloogiast? Näitteks Vana-Kreeka omast. Igatahes peaks see mõjuma stiilselt ja tekitama positiivseid emotsioone.”
„Jah,” nõustus isa. „Werther? Faust? Athos? Porthos? Achilleus? Apollon? Dionysos? Prometheus?”
„Hm…” tegi ema. „Umbes sinna suunda jah.”
Pille-Riin ilmus uksele.
„Kas ma saan venna?” küsis ta otse. Ta ei olnud rumal tüdruk ja oli otsad küllalt kiiresti ise kokku viinud. Kui isa ja ema otsivad nii suure innuga poisinime, siis ei saa ju asjad teisiti olla!
Isa ja ema vestlushoog katkes. Paar hetke ei öelnud keegi midagi.
„Pille-Riin,” ütles siis ema. „Ei, võib-olla sa ükskord saad endale venna, aga praegu me lihtsalt otsime üht poisinime.”
„Miks?”
„Sest… sest ühel mu töökaaslasel sündis poiss ja ta palus, et ma aitaksin tal sobivat nime välja mõelda. See on väga raske,” kostis ema. „Head nime on väga keeruline leida.”
„On jah,” kinnitas ka isa.
Pille-Riin seiras isa ja ema umbusklikult, sajajalgne vastu rinda surutud.
„Kõige ilusam poisinimi on Richard!” teattas ta siis.
Ema ja isa vahetasid pilkke.
„Mine nüüd magama, homme on koolipäev,” ütles ema. „Kas hambad pesid ära?”
„Jah.”
„Siis lähme, ma panen sulle ise teki peale.”
„Loe juttu ka.”
„Loen. Lähme nüüd.”

Pille-Riin lebas oma voodis ja proovis magama jääda. Ema oli juba tükk aega tagasi talle juttu lugenud ja siis teki peale pannud. Aga Pille-Riinil ei olnud ikka veel und. Isa ja ema salapärased kõnelused, mida ta päeval oli pealt kuulma juhtunud, ei andnud talle rahu. Ta puges teki alt välja ja hiilis teise tuppa. Ema ja isa magamistoas oli veel valgus, nad olid üleval ja rääkisid. Pille-Riin hiilis lähemale.
„See on väga ilus nimi,” kuulis ta ema vaikselt lausumas.
„Minu meelest ka,” ütles isa.
„Richard…”
„Me saame teda Riksiks hüüda.”
„Riks…”
„Sobib talle nii hästi. Vaata, täitsa nagu Richard…”
„Jah. Kuningate nimi…”
Siis oli natuke aega vaikne, kostus ainult krabinat ja voodi tasast naginat.
Pille-Riin piilus hästi ettevaatlikult, millega isa ja ema tegelevad. Ta nägi ema istumas voodis ja isa voodi äärel. Nende vahel oli värviline läikkiva kileümbrisega karpp, mis meenutas tüdrukule väga Barbie-nuku karppi. Pille-Riin kissitas silmi, et paremini näha, mida ema käes hoiab. See oli midagi roosakat ja väikest – aga mis täpselt, sellest Pille-Riin aru ei saanud. Talle tundus vaid, et see on mingi mänguasi. Aga ta ei olnud kindel.
„Richard…” kordas ema aeglaselt, justkui imetleks väikest kassipoega.
„Kas patareid on juba sees?” küsis isa.
Nüüd oli Pille-Riinile kõikk selge. Aga rohkem ta midagi vaadata ei jõudnud.
„Pane laetuli ära. Lükka uks ka koomale,” ütles ema.
Isa tõusis. Pille-Riin tõmbus välgukiirusel eemale ja peittis ennast diivani seljatoe taha. Ta kuulis, kuidas lingi keel oma pesasse klõpsatas. Siis oottas ta veel mõne hetke. Enam ei kuuldunud midagi. Süda ärevalt põksumas, läks Pille-Riin oma tuppa tagasi. Varsti tuli ka uni.