Pille-Riini üheksas lugu

(kaheksas tuleb hiljem)

PILLE-RIIN JA METSALAGENDIK


Pille-Riin istus oma toas ja mängis Jolandaga laevasõittu. Suur valge aurik, täpselt selline, nagu eelmisel õhtul nähtud filmis, mõõttis vapralt ookeaniavarusi. Pille-Riin ja Jolanda päevitasid tekil.
„Anna palun oma päevituskreemi,” palus Pille-Riin. „Minu oma jäi kajutisse.”
„Võta,” ulatas Jolanda topsi. Pille-Riin keeras selle lahti ja kreemitas oma õlad sisse.
„Aitäh.”
Siis võtsid mõlemad lamamistoolides mugava asendi, sulgesid silmad ja andsid ennast päikkese meelevalda.
Korraga tundis Pille-Riin, et tahaks võtta lonksu külma õunamahla. Ja mitte laevapuhvetist, vaid köögist külmkapist. Pille-Riin jättis Jolanda päevitama ja tõusus püsti, et köökki minna. Uks toa ja esiku vahel oli kinni. Pille-Riin vajutas lingile... aga linkk ei vajunud alla. Ta proovis veel kord, aga linkk ei vajunud millimeetritki allapoole. See oleks nagu kinni kivistunud. Ukse luku sees oli midagi katki läinud. Ja kuna linkk alla ei vajunud, ei saanud ka lingi keel ust vabaks lasta. Pille-Riin oli nüüd oma toas nagu vangis.
Korraks tüdruk ehmus, kuid kohe hirm ka kadus. Ema ja isa on ju niikuinii kodus. Tal tarvitseb neid ainult hüüda, kui nad tulevad ja ukse väljastpoolt avavad. Kui muidu ei saa, siis pole isal vaja muud teha, kui õlaga natuke suruda – toa uks on õhuke ja kerge, annab kiiresti järele, olgu siis kas või koos piidaga. Pille-Riin teadis, et toauksed avanevad toa poole, remontti tehes ja vanu uksi välja vahetades oli sellest juttu olnud – hädaolukorras, kui keegi tuppa kinni jääb, nagu Pille-Riin praegu, saavad väljaspool olijad siis ukse lihtsasti maha murda.
Nüüd ei tundnud Pille-Riin enam üldse hirmu. Vastupidi, tal ei tulnud isegi tahtmist ema ja isa hüüda. Küll ta jõuab seda teha. Selle asemel pöördus ta ümber. Ta nimelt kuulis midagi.
Seina seest astus välja väike elevant ja pruuskas ülemeelikult. Ta oli tumehalli värvi, nagu elevandid ikka, ta nahk oli volttis ning silmad suured ja lahked. Ta viippas Pille-Riinile rõõmsalt londiga ja astus siis pehmelt tatsudes ja kõrvu lehvitades üle toa, kadudes vastasseina sisse. Imestunult jälgis tüdruk tema liikumist, kuni kadus ka sabaots.
Kohe seejärel tormas samast seinast, kust elevant oli tulnud, välja trobikond sakris mehikesi. Läbisegi mingit arusaamatut keelt vadistades ja Pille-Riinile vähimatki tähelepanu pööramata tuiskasid nad üle toa, nagu oleks neil tuline kiire, ja kadusid samasse kohta vastasseinas, kuhu oli kadunud elevant.
Pille-Riin ei teadnud, mida asjast arvata. Midagi niisugust nägid tema silmad esimest korda. Aga ometi sai ta aru, et sündigu tema toa seintes ükskõikk mis – need on tema toa seinad ja tema on siin valitseja, kõikk see allub tema tahtele ja soovile.
Pärast seda, kui viimane mehike oli seina sisse kadunud, ei olnud mõnda aega näha ega kuulda mitte midagi. Siis tabas Pille-Riini kõrv sellest seinast, kuhu elevant ja mehikesed olid kadunud, mingi heli. See oli kauge ja nõrkk pruuskamine. Siis kostus see uuesti, natuke lähemalt ja kõvemini. Sellega liittus kume müdin ja lärm. Enam see ei vaibunud ega ka kadunud, vaid aina lähenes ja lähenes – kuni seinast hüppas põntsti Pille-Riini tuppa taas seesama elevant, seljas neli mehikest. Ülejäänud mehed üritasid elevandil kannul püsida, ise rõõmsalt käratsedes. Elevant viippas Pille-Riinile jälle londiga, mehed aga ei osutanud tüdrukule endiselt mingit tähelepanu. Sealtsamast keset tuba võttis elevant jälle hoogu – ja hüppas mauh tagasi selle seina sisse, kust oli Pille-Riini tuppa esimest korda üldse ilmunud. Sama teed kadusid ka mehikesed. Toas jäi uuesti vaikseks. Nüüd ei olnud tükil ajal midagi kuulda.
Pille-Riin sai lõpuks ometi mahti nähtu üle imestada.
„Imelik!” ütles ta endale.
Kohe, kui ta oli selle sõna endale mõttes öelnud, libises see tema peast tema tuppa. Väikse helesinise pilvekese sees ja poolküpse kirsi värvi tähtedena hõljus see sõna tema nina all, kord paisudes, kord kokku tõmbudes. Siis lagunes sõna laiali, väikseks tähekoguks: i, m, e, l, i, k. Tähed hüplesid ja kukerpallitasid õhus, moodustades omavahel justkui nalja pärast uusi sõnu: ilikme... mekili... limike...
Eriti lustlikult hüples ja kukerpallitas m-täht, näides sellest erilist heameelt tundvat. Kui ülejäänud tähed püsisid Pille-Riinist aupaklikus kauguses, siis m-tähele meeldis aeg-ajalt teiste hulgast eemale tantsiskleda ja päris Pille-Riini silmade ees virvendada. Lõpuks tuli ta iseäranis lähedale, puudutades peaaegu tüdruku nina. Pille-Riin vaattas teda lähedalt. Täht keerles ja pöörles tema nina all, näidates ennast igast küljest. Erinevalt teistest oli ta nüüd muutnud täiesti küpse kirsi värvi punaseks, samuti oli ta kasvanud mõõtmelt natuke suuremaks. Pille-Riin vaattas tähelepanelikumalt ja märkas, et m-tähe kasvamine jätkub.
Alguses oli ta kokkusurutud rusika suurune. Siis väikse jalgpalli suurune. Siis juba tooli suurune. Ja lõpuks juba kirjutuslaua suurune. Järjest silmnähtavamalt jätkas ta kasvamist. Pille-Riin nägi imestusega, et m-tähe esimese samba küljes on väike uks. Siis lõpetas täht nii liikumise kui ka kasvamise, jäädes Pille-Riini ette seisma, uks kutsuvalt tüdruku poole pööratud. Pille-Riin astus uksele lähemale ja vajutas lingi alla. Uks avanes tema käe all ja Pille-Riin nägi enda ees pikka koridori. Kuskilt ei paistnud midagi, mida oleks tulnud karta, ja Pille-Riin astus uksest sisse, m-tähe sisemusse. Ta astus paar sammu, jäädes siis seisma ja heittes pilgu selja taha. Uks püsis avatuna. Pille-Riin astus edasi.
Koridor oli pikk ja peaaegu sirge, käändudes ainult korra veidi paremale. Pille-Riin läks ja läks, kuni jõudis koridori lõpuni, kus asus jälle uks. Tüdruk vajutas linkki, uks avanes kergelt ja hääletult. Pille-Riin nägi enda ees päiksepaistelist metsalagendikku. Kärppsed ja muud mutukad sumisesid, kuskil kopsis rähn vastu puutüve. Pille-Riin astus lagendikule, uks selja taga jäi lahti, nagu koridori teiseski otsas.
Kohe tundis Pille-Riin mingit head lõhna. Ta taippas, et nii lõhnavad küpsed metsmaasikad. Mm! Ta ei mäletanud, millal oli viimati metsmaasikaid söönud! Kohe kummardus ta neid noppima. Marjad maitsesid oivaliselt. Pille-Riin sattus neid korjates ja süües nii õhinasse, et unustas mõneks ajaks üldse ära, kus ta viibib ja kuidas ta siia jõudis.
Aga lõpuks tuli talle pähe, et tegelikult peaks hakkama ikka tagasi minema. Päike metsa kohal kippus ka juba puude latvade taha kaduma ja Pille-Riin ei tahtnud metsa pimeda tulekuni jääda, ta teadis, et siis liiguvad ringi hundid ja võib hakata väga külm. Ta tõusis püsti ja vaattas, kus ta on. Eemal lagendiku serval oottas avatult uks. Pille-Riin hakkas ukse poole minema, käigu pealt veel marju suhu korjates. Ta tundis juba väsimust ja tahtis oma voodisse natukeseks tukkuma heitta.
Uks oli juba käeulatuses. Kuid siis jäi Pille-Riin seisma ja vahtis ust kortsus kulmul. See ei olnudki uks, vaid hooppis suur hall kivi. Ta pöördus ümber ja nägi, et uks on hoopis lagendiku vastasservas. Ta oli tulnud vales suunas! Kohe keeras ta otsa ringi ja tõttas jooksujalu lagendiku teise serva poole, laskmata ust peaaegu kordagi silmist. Kuid kõigest paar sammu enne ust jäi ta jahmunult seisma: uks oli ta silmade eest ühtäkki jälle kadunud! Selle asemel oli hooppis üks vana känd. Pille-Riin vaattas jälle ringi, otsides ust. Seal see oligi! Teiselpool lagendikku! Seekord ei pannud tüdruk enam uisapäisa ukse poole jooksu, vaid püüdis olukorras selgusele jõuda.
„On ilmselge, et sellel lagendikul on asjad vastupidi,” mõtiskles ta. „Kui ma jooksen ukse poole, siis on see hooppis suur kivi või vana känd. Järelikult, kui ma tahan ukseni jõuda, pean ma jooksma millenigi, mis eemalt vaadates ei tundu ukse moodi.”
Pille-Riin oli selle mõttekäiguga väga rahul. Ta oli nii koolis kui ka kodus palju kuulnud loogilisest mõtlemisest ja leidis nüüd, et see tema praegune mõte oli päris loogiline. Kindlasti kiidaks ema ja isa teda selle eest.
„Pean selle mõtte endale meelde jätma,” ütles ta endale.
Kuid siis tuli talle meelde, et ta peab asuma tagasiteele ja katsuma ukseni jõuda. Ta saattis pilgu üle lagendiku, otsides midagi, mis oleks uks, õigemini, mis ei oleks nagu uks. Kohe esimese asjana märkkas ta ust – aga ta teadis nüüd juba, et tegelikult on see jälle midagi muud. Ta otsis edasi. Ja ennäe, uksest ainult paarkümmend sammu eemal nägi ta silm üht kummalise kujuga põõsast.
„See on kindlasti uks!” otsustas Pille-Riin ja hakkas selle poole minema. Kui teda lahutas põõsast vaid mõni samm, nägigi ta enda ees järsku ust. Pille-Riin rõõmustas ja astus uksest sisse, jõudes taas koridori. Kiire sammuga hakkas ta mööda koridori minema, nähes silmanurgast, õigemini kuuldes kõrvanurgast, kuidas uks ta selja taga sulgus.
Varsti jõudis ta koridori teise otsa ja astus teda seal oottavast lahtisest uksest tagasi oma tuppa. Samal ajal logistas keegi tema toa ukse linkki. Ja läbi ukse kostus ema hääl: „Pille-Riin! Pille-Riin!”
„Jaa!” hüüdis Pille-Riin.
„Kas kõikk on korras?”
„Jaa!”
„Uks ei lähe lahti! Kas sa tegid midagi lukuga?”
„Ei! See läks rikki!” vastas Pille-Riin.
Ukse taga oli hetk vaikust ja siis oli kuulda, kuidas ema isa kutsub. Pille-Riin pöördus ümber. Uks tema selja taga oli sulgunud ja m-täht kahanes kiiresti. Jõudes oma algse suuruseni, tegi ta justkui hüvastijätuks ühe tiiru ümber Pille-Riini pea ja hõljus toa keskele. Siis ta kadus. Toas polnud enam midagi, mis oleks meenutanud äsja nähtut.
Ukse linkki logistati veelkord ja isa hüüdis: „Pille-Riin! Mine uksest eemale, ma löön selle lahti! Kuuled? Mine akna alla!”
„Jah!” hüüdis Pille-Riin.