Ma ei ole ONU!

Sõitsin reede õhtul bussiga number 18 Pääskülast kesklinna poole. Oli plaanitud väiksem koosistumine mu sünnipäeva puhul - kolmapäeval sain 29. Paar istmerida minust eespool istus kolm koolitüdrukut, vanuses 15-16 või umbes nii, pagan seda aru saab. Ilmselt oli meigiga aasta-paar juurde pandud. Silmitsesin neid natuke lähemalt ja kuulasin ka, rääkisid kosmeetikast, lasid üksteisele moblast midagi naljakat otse kõrva sisse, noh, ühesõnaga sidistasid ja sahmerdasid nagu koolitüdrukud ikka. Üks jõi Viru Valge Cooler'it. Hakkasin siis maha minema, läksin ukse juurde - ja kuulen järsku selja tagant: "Onu!"
Mida?!
Pöördusin ümber, hüüdjaks oli üks neist koolitüdrukutest. See, kes Cooler'it jõi. Ta sirutas minu poole oma tühja pudelit, tegi vasikasilmi ja kordas: "Onu, kui te maha lähete, äkki paneksite selle prügikasti?"
Kummardusin tüdrukute poole, õigemini lausa nende kohale ja laususin aeglaselt, iga sõna rõhutades: "Ma ei ole ONU!"
"Poiss..." pakkus tüdruk.
"TÜÜP," ütlesin.
"Hästi - tüüp. Kas paneksite...?"
"Vii taarapunkti," ütlesin. Ja kuna buss oli jõudnud peatusesse ja tegi uksed lahti, astusin maha.

Ma saan aru, et lasteaialaste jaoks olen onu, loomulikult. Aga kas nüüd on siis käes see aeg, kui juba isegi - kasutades Johnny B. Isotamme sõnu - "voodikõlbulised tydrukud ytlevad mulle onu"? Ei ole ju, pagan võtku. Tüdrukud olid lihtsalt rumalad, ega nad ei ole ju veel teisi mehi peale oma klassivendade näinud. Mhühüh, jaa, nii see oligi.

*

Õhtu NoKus oli väga tore, tänan kõiki asjaosalisi!