katkend mu värskest novellist "Aadu jaaniöö"

Eesti Päevalehe lisaväljaanne Möte tellis mult novelli suvisel või kitsamalt pööripäeva teemal. Kirjutasingi valmis, pealkiri on „Aadu jaaniöö” ja ilmub 27. juuni lehe vahel. Järgnevalt avaldan sellest katkendi.

*

Umbes tund aega hiljem kõndisid nad neljakesi vanalinnas: Aadu, Meelis, Robert ja veel üks tüüpp, keda hüüti Sikuks. Aadule, Meelisele ja Robertile oli mingil hetkel kortteripeost küllalt saanud ja neile oli tulnud tahtmine veidi linnas ringi kolada. Teel linna poole oli nendega liittunud üks Roberti tuttav, toosama Sikk. Tundus normaalne mees.
Võtnud enne äratulemist kaasa veel paar vähem või rohkem täis veinipudelit, suunduti nüüd Viimsesse Urkasse. Viimne Urgas, nagu nimigi ütles, oli viimne urgas, aga kuna oli jaaniöö, siis ei hakatud isegi lootusi hellitama, et midagi peenemat võiks lahti olla, vaid asuti kohe selle poole teele. Viimne Urgas oli alati lahti ja seal võis mõnel helgemal hetkel isegi päris lahe olla, eriti siis, kui seal juhtus olema lahedaid tuttavaid.
„Ma pean automaadist raha võtma,” ütles Meelis, ja nad peattusid esimese nähtavale ilmunud Hansapanga rahaautomaadi ees.
„Täna on jaaniöö,” mõlgutas Robert samal ajal kuuldavalt. „Täna õitsevad sõnajalad. Ja peidetud varanduste kohal kumab tuluke.”
„Peidetud varandus...” mühatas Aadu.
„Näe, ilusad vene tšikid!” ütles järsku Sikk. Aadu ja Robert pöörasid pead ja nägid mööda tänavat enda poole tulemas kahte vene tüdrukut. Täpsemalt ei olnud need mingid tüdrukud, vaid kahekümne viie või kahekümne kuue aastased naised – aga tõesti ilusad. Blondid, ja mis kõige olulisem, intelligentse ja haritud silmavaattega.
„Zdraastvuite, djevotški!” pöördus Sikk naiste poole, kui need juba lähedale olid jõudnud. „Kuda võ guljajete?”
Tüdrukud aeglustasid sammu. Nad olid ka üsna piduses tujus ja vastuvõtlikud uutele tutvustele. „Me niisama jalutame,” vastas üks neist käigu pealt, väga kerge aktsendiga eesti keeles. Nad möödusid meeste nelikust ja jäid siis, näoga meeste poole pöördudes, justkui korraks seisma.
„Krassiivõi notš, ili što võ dumaite?” jätkas Sikk puises vene keeles.
Tüdruk, kes oli enne vastanud, pööritas silmi. „Sa võid minuga eesti keeles rääkkida,” ütles ta.
„Võ tože otšen krassiivõje,” ütles Sikk, nagu polekski tüdruku sõnu kuulnud. „Krassaavitsõ.”
„Aitäh! Aga palun räägi minuga eesti keeles,” ütles tüdruk. Aadu meelest rääkkis ta eesti keelt tõesti paremini, kui nii mõnigi eestlane.
„Kas sa oled poolenisti eestlane?” küsis ta tüdrukult.
„Jah, mu isa on eestlane, ma olen Mustveest pärit.”
„Ja ljublju tebja!” kostis siis järsku Sikk. „Pašaalusta dai mne tvoju telefonnõi numer.”
„Ah?” jäi tüdruk Sikule arusaamatult otsa vaattama.
„U menja dengi,” ütles Sikk. „Dai mne tvoju telefonnõi numer.”
Tüdruku silmis sähvatas pahane tuluke. Ta astus Sikule lähemale.
„Sa solvad mind sellega väga! Eesti mehed arvavad, et kõikk vene naised on litsid! Aga ma ei ole mingi lits!” pahvatas ta Sikule.
„Kuule, tõesti...” pöördus nüüd ka Aadu Siku poole.
Tüdruk keeras meestele selja ja astus eemale, tema sõbranna pöördus ka ümber, et teed jätkata. Sikk puhises ja naeratas enda ette, siis sügas nina ja võttis pakist suitsu. Aadul hakkas tüdrukust millegipärast kahju. Ta tegi paar kiiret sammu ja jõudis tüdrukutele järele.
„Palun oma kaaslase pärast vabandust,” ütles ta. „Ma leian, et ta käittus tõesti väga solvavalt.”
Tüdruk noogutas, näidates sellega, et võtab vabanduse või vähemalt suurema osa sellest vastu.
„Kena õhtut!” ütles Aadu.
„Kena õhtut!” vastas tüdruk asjakohase reserveeritusega.
Tüdrukud jätkasid teed ja Aadu tuli tagasi kaaslaste juurde.
„Aga peaaegu kõikk litsid ja stripparid on ju tõesti venelased,” kuulis ta Robertit ütlemas.