Hispaania-Itaalia, ehk millal lõpeb Aivar Pohlaku mölauputus?

Hispaania-Itaalia oli ilus ja pingeline mäng. Ei saa öelda, et põnev, eelkõige ilmselt sellepärast, et mul siin endal eriline lemmik puudus - ehkki elasin kaasa hispaanlastele. Aga objektiivselt hinnata püüdes siiski ka: tuimust ja seisakut ei olnud, aga erilisi helgeid hetki ka mitte. Itaalia mängis märgatavalt paremini kui alagrupis, kust ta pääses üldse väga nibin-nabin edasi, aga lõpuks Hispaaniat ikkagi üle mängida ei suutnud. Ses mõttes võib öelda, et siin üllatust ei sündinud.

Mis mind aga mäng mängu järel üha tõsisemalt häirima hakkab, on Aivar Pohlaku MÖLA. Kommentaatorilt eeldan ma väljakul toimuva professionaalset ja objektiivset kommenteerimist, aga Pohlak satub seda tegema harva ja justkui juhuslikult, kui midagi "naljakat" või lahmivat enam tõesti öelda ei ole ning tuleb "piirduda" samal ajal väljakul toimuvaga - ning ka siis kõlab tema jutt rohkem vastiku ennasttäis targutamisena. Järjekindlalt ja pidurdamatult kasutab ta aga talle antud voli mängupildi saateks suud pruukida kummaliste, isegi lapsikute ja piinlike tähelepanekute tegemiseks.

Näiteks tänases mängus saime teada, et Itaalial on paremad sanšid, kuna nad tunnetavat ennast rahvusena ühtsemana kui hispaanlased. Täielik lapsus!! Kui jalgpall oleks teadus, siis ütleks, et pseudoteadus. Esimese poolaja lõppedes aga raiskas Pohlak enne eetri stuudiole üleandmist terve minuti ajast, mida võinuks täita Aavo Sarapi asjalike kommentaaridega, stuudios viibijate kohta järgmise "geniaalse" tähelepaneku tegemiseks: see on ideaalne kommenteerijate meeskond, sest seal on tüüpiline mees, kes armastab jalgpalli ehk Sarap, ebatüüpiline naine, kes mängib jalgpalli, jne. Isegi Ain Lutsepp, üks stuudiokülalisi, andis mängule sisukamaid kommentaare kui Eesti Jalgpalliliidu president.

See pole muide ainult minu maitse küsimus, sest lõppeval nädalal ilmus Eesti Päevalehes ka artikkel Aivar Pohlaku labasusest ja professionaalsusetusest kommentaatorina. Olen sellega täiesti nõus. Ja see oli minu meelest jalkafänn Vaapo Vaher, kes ütles juba aastaid tagasi, et eesti jalkakommentaatorite jutt tundub vene või inglise telekanalite omadega kõrvutades nagu mingi lalin. Nüüdseks olukord mõnevõrra paranenud, aga - mõnes osas ometi mitte oluliselt.

Alates teisest poolajast jälgisin mängu soomlaste kanalilt YLE, kus võisin nautida asjalikku, sisukat, isetut, objektiivset - ja õigetel kohtadel isegi asjakohaselt emotsionaalset kommentaatoriteksti.