Lõpuks ometi õnnestus kuulata HU "Filmi". Hea! Ja miks hea, seda oskan ka sõnastada: hea muusika, hea hääl ja HEAD tekstid. Mitte mingi suvaline plää-plää, mida enamik laululinde ja -linnukesi kõõrutab. Trummi-bassi ja muud sellist kratsimist ja tiksumist on oodatust oluliselt vähem. Album pakub kõrgekvaliteedilist poppi suures hulgas variatsioonides, mille kuulamine toob laia spektri elamusi. Näiteks "Türisalu pank" assotseerub kaude 1980. aastate eurodiskoga (Blue System, C.C. Catch jt), "UV faktor 5" on jälle nõtkelt sensuaalne nagu Kylie Minogue. Palju on meelejäävaid lõike, mida võib hiljem ühel hetkel oma peas kummitamas leida.
Rikas, rikas plaat, kus pole ühtegi halba või augutäitena mõjuvat lugu. Tahaks lausa öelda, et - kontseptsioonplaat, mõjuv ja huvitav, vahetu ja siiras, tänapäevast.
Muide, huvitav tähelepanek. "Depressiivsed Eesti väikelinnad", mis on oma elulisuses lausa masendav, sarnaneb oma muusikaliselt koelt väga Genialistide "Õpetajale". Kuna mul siin mingit teoreetilist baasi ei ole, siis ma täpsemalt selgitada ei oska. Aga võrreldagu näiteks "Õpetajat" alates 3. minuti algusest ja "Väikelinnu" alates teise minuti 20. sekundist. Sisult on mõlemad lood eemalevaatavad (ajaliselt või ruumiliselt) ja kirjeldavalt kurvameelsed, see ilmselt ka tingib sarnase vormilahenduse. Ja samamoodi tuletab see laul meelde Köögi "Alam-Pedja", mis ka mõtlik-lüüritsev. Kohe pärast introt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar