lõbusaid meenutusi kirjastamise alalt

Juhtum selle aasta alguses.

Kontakteerun ühe Eesti kirjastusega. Kirjastus pole suur, kuid on välja andnud tuntud autoreid ja hulga menukeid.
MINA: Tere, mul on soov, näete, selline teos välja anda.
TOIMETAJA: Väga tore asi! Võiksime välja anda küll.
MINA: Suurepärane. Aga ikka kõvad kaaned ja korralik paber.
TOIMETAJA: Loomulikult.
MINA: (rõõmustan)
TOIMETAJA: Aga...
MINA: (tõsinen)
TOIMETAJA: Raha väljaandmiseks peate ise taotlema.
MINA: Mina?!
TOIMETAJA: Meil endal nii palju ressurssi ei ole. Küsige vaat sealt ja sealt. (loetleb mõned suuremad fondid) Nii on parem.
MINA: (paus, jahmunult) Kas ma kogu raha pean ise koguma? Trükk, kujundus, honorar...?
TOIMETAJA: Jah.
MINA: Aga... millega siis kirjastus abiks oleks?
TOIMETAJA: Me võime teid aidata trükikojaga suhtlemisel ja trükifaili ettevalmistamisel.
MINA: Aitäh! Kui ma ise juhtumisi selle raha leiaks, siis ma võiks oma teose ise välja anda. Kui kannan kulud, võtan ka tulud. Trükikojaga suhelda ja kujundust organiseerida oskan ise.
Jätan sõbralikult head aega. Teose käsikiri aga siiani n-ö sahtlis.