Eelmise aasta suve lõpus teatati mulle kirjastusest Varrak, kus mul on ilmunud rida raamatuid, et mind ootab seal Prantsusmaalt tulnud kiri. Ohoh? Kui kiri minuni jõudis, selgus, et saatjaks on keegi 16-aastane Pariisi tüdruk Suzanne Lopez, kes soovib minult autogrammi! Ümbrikus oli valge papitükk, mis mul paluti autogrammiga tagasi saata. Olin üllatunud: sisuliselt ei ole minu loomingust midagi tõlgitud mõnesse muusse kui soome keelde - kuidas peaks üldse keegi Pariisi tüdruk teadma minu olemasolust?! Kuna ma ei ole kuigi vilgas kirjakirjutaja, kui asi puudutab ümbrikke, marke ja postkontoreid, ja kuna see ei olnud ka kiireloomuline asi, siis jäigi see kiri mu esikukapile vedelema. Vahel see ikka meenus.
Kiri on järgmine:
Dear Mr [minu nimi],
I am 16 years old and Poetry is my passion. I'm writing to you to express my admiration and my enthusiasm for your poetic way and for your poems - I find them wonderful.
I would be very happy to have your autograph on the small card I'm sending you.
Thank you very much.
Sincerely,
[allkiri]
Kuupäev: 27. august 2009
Saatja aadress: Bte 52, 43 bis bd Davout, 75020 Paris, France
Vaat niisugune kiri. Kirja kätte saades ma guugeldasin, kes võiks olla selline andunud luulesõber, kes fännab väljaspool Eesti piire tundmatuid eesti luuletajaid, aga ei leidnud midagi. Täna meenus see kiri jälle. Otsustasin kummalise, kuid tühise palve täita. Enne aga otsustasin uuesti guugeldada. Ja seekord leidsin midagi. Midagi huvitavat.
Nimelt selgus, et Suzanne Lopez on saatnud enam-vähem samas sõnastuses kirju üle terve maailma, nii üle Euroopa kui ka USA, ja üsna ühine on saajate imestus: miks peaks keegi 16-aastane Pariisi tüdruk midagi teadma minust või minu loomingust? Seejuures on tüdruk kirjutanud veel nii kunsti- kui ka muusika-ala inimestele, vahetades kirjas välja asjakohased fraasid: Art is my passion... Music is my passion... Jne. Kirjasaatmise haare näib olevat erakordselt mastaapne. Saajateks on ainult kultuurivaldkonnaga seotud inimesed. Mis on lahti?
Kas tõesti üks 16-aastane Pariisi tüdruk haldab nii suurejoonelist kirjavahetust? Kirjad on kirjutatud käsitsi, igaühe peale kulub paberi-, margi- ja ümbrikuraha. Ja väga palju aega. Olen ka ise sügavamalt tegelenud autogrammide küsimisega posti teel, tean omast käest, kui palju aega läheb käsitsi kirjutamise peale ja kui suureks paisuvad margikulud. Ja kui mina autogrammisoove saatsin, siis ei saanud kirja saajal küll eales kahtlust tekkida, kuidas ma tema isikut tean. Nad olid vaieldamatult tuntud isikud.
Suzanne Lopezi müsteeriumi arutatakse paaris kohas internetis, siin ja siin ja siin. Peamiselt on välja pakutud 2 eri võimalust: kas tegu on kuritegelikel eesmärkidel inimeste allkirjade kogumisega või kellegi n-ö kunstiprojektiga. Sest tõesti: 16-aastane tüdruk, kes käib eeldatavasti veel koolis, ei saa küll omada nii palju aega ja raha, ega ka teadmisi, et niisuguseid kirju niisuguses mahus üle maailma saata. Need on pälvinud sõna otseses mõttes globaalset tähelepanu.
Iseenesest ei ole kirja šabloonne ülesehitus veel midagi kahtlast. Ka minu kirjad olid hästi universaalse ja lihtsalt muudetava sõnastusega. Mida suuremale hulgale inimestele soove saata, seda rohkem selline lähenemine ju aega kokku hoiab. Aga, ikkagi see: miks peaks keegi täiesti tundmatutelt isikutelt autogrammi küsima, kui maailm on täis kümneid tuhandeid tõesti tuntud ja olulisi isikuid? Midagi on ses asjas kahtlast, sest mitte ainult minu häirekell ei löönud plärisema... Ja kõige kahtlasem on asjaolu, et Suzannel ei ole enda vanus selge: kirjas minule 2009. aastast väidab ta ennast 16-aastaseks, kuid kirjas 2008. aastast (mida võib lugeda teiselt viidatud lingilt) 17-aastaseks.
Muide, fakt, et kiri saadeti mulle Varrakusse, näitab, et saatja on teinud ka veidi uurimistööd. Ta on otsinud infot mu teoste kohta, uurinud, kus need on välja antud, ja otsinud Varraku aadressi. Milleks niisugune vaev?
Mind huvitab, kas niisugune Suzanne Lopez on kirjutanud ka teistele Eesti inimestele? Andke teada! Aga niisuguse kirja saamisel soovitan "autogramm" saatmata jätta. Kui te just tõesti Arvo Pärt või Baruto või Kadri Kõusaar ei ole.
Täiendus: leidsin veel internetikajastust, Suzanne'i enda kirja. Kirjas väidab ta, et on reaalselt eksisteeriv isik ja tema eesmärk on ainult koguda autogramme. Siiski möönab ta, et vanusega on ta vassinud, ja tunnistab üles, et on tegelikult sündinud 1958. aastal, s.o on praegu ca 52-aastane. Teismelise-vanust kasutavat ta üksnes seepärast, et just 15-aastaselt ta kogumisega 1973. aastal alustas. Mida arvata? Ikkagi piisavalt veider, et mitte vastata. Esiteks on juba see, et keskealine naine kasutab teismelise tüdruku alias't - kui see kiri tõele vastab -, pelutavalt veider. Teiseks, kui inimene kasutab juba 37 aastat üht-sama mittemidagiütlevat kirjašablooni, kus muutub ainult saaja nimi ja tema tegevusala, saates seda laiali silmanähtavalt täiesti valimata, kuid massilisele adressaatide sihtgrupile, siis on tõenäoliselt tegu juba obsession'iga, kliinilise juhtumiga. Ükski õige koguja ei roobitse materjali niiviisi labidaga kokku. Kui see kiri tõele vastab.
- - -
Short summary in English: If you receive autograph request from somebody Suzanne Lopez, then beware, it could be suspicious thing. Read more here and here and here, also here.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Pigem on tegemist rekordikatsega.
Postita kommentaar