.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Ehkki minu blogis korrumpeerunud ministreid ja superfinantsistide petuskeeme ei paljastata, on võitlus ajakirjanduse sõnavabaduse eest - ja ma ei mõtle siin loomulikult vabadust kirjutada Anu Saagimi uutest aluspükstest - iga riigikodaniku asi. Vaikima sunnitud meedia näide on olemas 1930. aastate II poole eesti ajakirjandusest. Demokraatliku diskussiooni, ajakirjandusliku foorumi puudumine ühiskonnas oli üks olulisi tegureid, miks 1940. aastal läks Eestiga nii, nagu läks. (Soomes oli tol hetkel vaba ajakirjandus olemas, ja nagu teada, läks seal 1940. aastal teisiti, sest otsustajaks oli avalikkuse seisukoht, mitte Kolm Paksu.) Nõukaaja ajakirjandust, mis tegelikkuse kajastamise mõttes oli ainult täistrükitud paber, ma ei hakka näiteks toomagi. Ei ole vaja uut vaikivat ajastut! Maha saladuseloorid ühiskondliku elu sfääride kohalt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar