esmaspäev, 22. august 2011

kas eestlased üldse on kunagi millegagi rahul?

Nüüd võrsub igalt poolt kriitilisi hääli, et laupäeval lauluväljakul toimunud Vabaduse Laul meenutas liialt tavalist rokk-kontserti, polnud piisavalt isamaaline ja rahvas ei saanud kaasa laulda. Et esinejad olid tühised ja halvad ja igavad.

Ma ei saa aru, kust sellised hääled nüüd siis võrsuvad? Ma olin ise ka kohal, 20 m lavast, alates Vaiko Eplikust kuni O'Connori esimese lauluni, siis pidin juba ära minema, ja võin öelda, et oli igati korralik kontsert ja isamaalisust jagus küllaldaselt.

Dagö oli üllatavalt hea, võrreldes plaadi ja raadioeetriga, Kerli oli maailmaklass ja Riho Sibul suurepärane, nagu ikka. Kuidas nii, polnud isamaaline? "Eesti muld ja eesti süda" Kerli esituses ja Rein Rannapi klaveri saatel oli väga isamaaline ja rahvale kohapeal see küll meeldis, mida võis järeldada tugevast aplausist. Kui 23.02 sai täis 20 aastat iseseisvuse uuesti väljakuulutamisest, oli jällegi väga isamaaline hetk. Kalkuni ülesvõetud Eesti hümni laulis ka publik kaasa ja jällegi oli väga isamaaline. Kogu õhkkond oli kogu aeg külladaselt isamaaline.

Kõige jaburam kriitika on see, et laval oli Yamaha klaver, aga pidanuks olema Estonia! Keegi nimetab veel Kerlit oskamatuks lauljaks. Kõige ehtsam maaroheline eesti kadedus läbisegi lollusega. Saavutaks äkki ise kuskil nii palju edu, et lastaks lava peale teiste ette? Ei, mätta tagant on sellised repliigid tulnud ja mätta taha nende ütlejad ka jäävad.

Ja kas pidigi siis kogu kontsert olema lausisamaaline? Mulle meeldis, et patriotismiga poldud liiale mindud, lasti head meelt tunda ikkagi ka heast tänapäeva eesti rokk- ja popmuusikast.

Muide, korduvalt oli mul seal lava ees seistes ka natuke piinlik publiku pärast. Riho Sibul esitas akustilise kitarriga paar vaiksemas toonis laulu, mida oli rahva omavahelise mölina taustal vaevu kuulda. Sama oli Kalkuni puhul. Tundus, et kui tümpsu ei ole ja trumm ei mürtsu, siis kedagi suurt ei kotigi, mis seal laval sünnib. Keegi purjus jorss minu lähedal karjus mitu korda: "Kalkun! Hähähää!" Väljaku servadel ja tagaotsas käis tavaline õllesummer, ainult et lippudega.

Palju oli noori inimesi. Vähe oli vanemaid inimesi. Kui nüüd needsamad noored inimesed ütlevad, et polnud piisavalt isamaalisust, siis - kas nad juulis noorte laulu- ja tantsupeol olid? Vaat nagu ei olnud. Ja see, mida ütlevad teleka eest vaadanud, ei ole siinkohal üldse adekvaatne tagasiside.

Mina tahaks rohkem head muusikat, head kirjandust, head kunsti - head kultuuri. Tahaks seda nautida. See on kõige isamaalisem. Liigne patriotsim, sh Leesmendi-Mattiiseni-Linna laulude üleketramine muutub kergesti läilaks. Õnneks laupäevasel kontserdil seda ei juhtunud. Oli head muusikat ja oli piisavalt isamaalisust. Kokkuvõttes oli meeldiv elamus.

Tahame isamaalisust? Siis proovime üksteise suhtes vahest olla sõbralikumad ka pärast lippude langetamist ja õhupallide tühjakssaamist.

Õelalt küsin lõpetuseks vaid seda: vahest oleks massile kõik OK tundunud, kui laval poleks käinud keerulise helikeelega, omanäolised ja intelligentsed lauljad (Eplik, Sibul, Kerli, Dagö, Malcolm Lincoln, Chalice, Jaak Johanson jne), vaid meie igihaljad suve- ja süldituuride kangelased: Smilers, Koit Toome, Meie Mees, Maarja-Liis Ilus...? Intelligentsus on see, mis massile peale ei lähe, mitte vähene patriotism!

1 kommentaar:

vesimutt ütles ...

Olen nõus. On tõesti palju mõtetut nurinat. See on umbes sarnane olukord, kui põhikooli õpilane loeb kohustuslikku kirjandust ja ütleb: "Eesti autori kohta päris hea.." Tahaks ta perse saata. Või kui inimene vaatab teatris klassikat ja ütleb: "Lõpp läks jaburaks..." Mida sa kanaaju üldse tead, tahaks küsida. Et ei saa justkui avatult vaadata, mida sulle pakutakse, vaid peab suhtuma kunsti nagu endale valitavatesse pükstesse.
Eks see on palju ka võimendatud ajakirjandusest, kes otsib pidevalt probleemi uudiseks.