Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost, III

Veiko Märka, Aapo Ilves ja Olavi Ruitlane
Tartus jalakäijate sillal sügisel 2001
F: Lauri Kulpsoo

Esimene osa siin.
Teine osa siin.

Teise osa oma märkmetest lõpetasin Urmas Vadi ja Contraga ning kuupäevaga 29. mai 1999. Kogu selle aasta suvi oli mulle väga tegus ja toimetusterohke, sest panin kokku omakirjastusliku kogumiku URDU esimest numbrit, levitasin seda ja tegelesin koos teiste TNT aktivistidega ka TNT almanahhi kokkupanemisega. Rääkimata lakkamatutest katsetest oma loomingut Loomingusse, Vikerkaarde, Sirpi või kuhu iganes mujale sokutada.

Mõned neist katsetest kandsid ka vilja. Näiteks ilmus 13. augustil 1999 Sirbis kimp mu luuletusi, mis oli minu esimene näonäitamine erialaajakirjanduses. Loen seda hetke tinglikult oma algaja-aja lõpuks ja päris kirjandusliku tegevuse alguseks. Kõik eelnevalt kirjalikult avaldatu oli ikkagi näpuharjutus ja katsetus. Samuti sai sel suvel alguse mu tegevus kirjanduskriitikuna. Postimehe Kultuuris ilmus 18. septembril mu juunis kirjutatud arvustus Ray Bradbury romaani "Vist on kuri tulekul" kohta.

Ja mis kõige tähtsam, 1999. aasta juunis panin kirja esimesed read oma romaanist "Lipamäe", õigupoolest teksti, mis hiljem sai osaks romaanist, loo Undissilma Kaarlist. Juulis kirjutasin valmis romaani esimese peatüki "Kusemine, kaiff ja nälg". Sel ajal ma seda kõike veel vaimusilmas osana romaanist ette ei kujutanud. Aga mäletan, et olin saavutustega väga rahul, see oli mu proosas tohutu edasiminek, võrreldes algusaja loominguga. Lugu Undissilma Kaarlist ilmus URDU esimeses numbris ja TNT lahke kaasaaitaja Piret Viires lülitas selle loo ka Tuglase novellipreemiale kandideerivate novellide nimekirja. "Preemiat sa ilmselt ei saa, aga vähemalt peavad nad selle läbi lugema," ütles Piret toona. Algajale kirjanikule oli seegi suur asi.

Nimetatud Sirbi-kimbu kohta on mu kirjanduslikus päevaraamatus järgmised read:

17. 8. 1999
Täna sain tohutu positiivse impulsi. Istusin Tartu maantee äärses bussipeatuses, kui nägin Toomas Liivi. Teretasime. Tahtis juba edasi minna, kui äkki küsib: "Teie luuletused olid ajalehes?" - "Noh, jah." - "Väga head luuletused olid."

Toomas Liiv oli eesti kirjanduse professor Pedas ja tol sügisel hakkas mul kolmas aasta eesti filoloogia erialal. Seega andis eesti kirjandusega tegelev professor - ja tunnustatud luuletaja - justkui oma õnnistuse eesti kirjanikuks pürgivale üliõpilasele. Loomulikult oli see suur tunnustus. (Hulk aastaid hiljem, intervjuus Eesti Ekspressile, osutas professor Liiv mulle koguni seda au, et nimetas mind koos Jürgeniga oma õpilaseks.)

- - -

Aga tulen nüüd jälle lähemale Tartu NAK-iga seonduvale. Ühe sissekande 1999. aasta suvest leian Vadi kohta veel:

23. 8. 1999
Nägin linna peal Vadit. Rääkisime põhiliselt kirjandusest, ka "Kruoganist". Vist esimest korda elus oli mul "Kruogani" pärast veidi piinlik. Aga Hedda ja Mariia juttu ta kiitis, et naiskirjanike puhul isegi teatud originaalsus jutuveeretuses. Et kui autor oleks meessoost, oleks 100% Sauter.

Selle sissekande juures on veel kirjas, et sain Vadi käest esimest korda teada Indrek Ryytle vaimse tervise kohta. Ryytlet ennast ma veel näinud ei olnud, isegi mitte kaudselt, samuti ei olnud ma kokku puutunud tema luulega. Teadsin ainult nime. Aga ilmselt sedagi, et Ryytle, kes minu meelest avalikkuses väga vähe figureeris, on Tartu NAK-i liige.

Teadsin Tartu NAK-ist mingeid väga üldisi asju juba TNT algusest peale. Sest eks olid TNT kokku tuleku ajaks juba mõnda aega kõlanud kirjandusruumis mõisted nagu "naklased", "naklaslik" jne, mingil määral oli Tartu NAK-i ja Erakkonna näol tegu rühmadega, kellele TNT vaatas kui noorem vend vanematele: nad olid enne, nendega kõrvutati ja võrreldi, nende liikmed olid ka aastatelt veidi vanemad kui meie, mitte küll palju, keskmiselt ainult paar-kolm, aga eks seegi mõjutas. Eriti kehtis mingi vastandus Tallinn-Tartu. TNT oli "midagi sellist" Tallinnas, tallinlaste analoog tartlastele (nagu mina olin "Põhja-Eesti Contra"), niisiis pidime meie olema justkui nende kahe vääriliseks vastukaaluks Tallinnas.

Kokkupuuteid naklaste loominguga oli mul 1999. aasta suve lõpuks juba mitmesuguseid. Esimene, kelle loomega üldse kokku puutusin, ja seda juba keskkoolis käies, oli muidugi Contra. Tema debüüt "Ohoh!" (1995) juhtus kord olema mu klassivenna Rommi käes (sellesama, keda mainisin märkmete esimeses osas). Mäletan näiteks, et sai itsitatud luuletuse "Enjoy The Silence" üle. See tutvus jäi siiski põgusaks. Isiklikult ja lähedasemalt avastasin Contra kogu "Ei ole mina su raadio" (1998) kaudu. See raamat meeldis mulle väga.

Küllalt peagi olin lugenud naklaste 1998. aastal ilmunud koguteost "Hea raamat". Selle kaudu tekkis mingi nägemus Olavi Ruitlase, Leo Luksi, Francois Serpenti, Veiko Märka, Irja Vaheri, Urmas Vadi, Mehis Heinsaare ja Jan Rahmani loomingust. Kõige parema mulje jätsid ses raamatus mulle Serpent, Märka ja Heinsaar, eriti veetlesid viimase jutud härra Paulist. Kokkuvõttes see koguteos siiski mulle mingi superraamatuna ei paistnud, üldmulje oli rabe ja konarlik.

Samuti lugesin küllalt ruttu läbi Urmas Vadi novellikogu "Suur sekund", mis ilmus 1999. aastal. Vadi novellid tundusid head, aga minu jaoks nagu veidi liiga raskepäralisusele püüdlevad, mistõttu tunnustasin neid, kuid eriliseks fänniks ei jäänud. Mis veel? Võib-olla oli mu kätte sattunud, näiteks poes, ka mõni "Noorte geeniuste sarja" (1997-1998, kokku 10 raamatut, neist 8 autorid naklased) raamat, siis Ruitlase või Ilvese oma, aga kindlalt ei tea ma seda väita. Seda tean aga kindlasti, et enne 2000. aasta suve ma Ryytle luulet ei olnud kuulnud ega lugenud.

Eks ma midagi olin kuskilt ikka veel lugenud, kindlasti oli midagi näiteks Loomingus ja Vikerkaares. Lisaks olid tähtsaks infoallikaks noorte kirjandust puudutavad arvustused ja artiklid, mida pingsalt jälgisin. Aga tahaksin siinkohal rõhutada, et mu tutvus naklaste loominguga püsis kuni 1999. aasta suve lõpuni üksnes raamatute, kirjutatud tekstide pinnal.

See tähendab, et kõige olulisem tahk oli veel tundmata - suuline esitus. Lugesin 1999. aastal Vikerkaarest (nr 5-6) Taive Särje põhjalikku uurimust Contra ja teiste naklaste laululembusest ega osanud seda kuidagi enda seniste teadmistega kokku viia. Tartu NAK oli küll käinud 1997. aasta maikuus esinemas ka Tallinna Kirjanike Majas, aga sel kevadel tegelesin ma andunult keskkooli lõpetamisega, rääkimata sellest, et kirjanduslikud huvid ei olnud veel nii teadvustatud.

Minu huvi naklaste loomingu vastu oli TNT-s erandlik, seda võin kindlalt öelda. Üldiselt oldi seal Erakkonna fännid. Erakkondlasi lugesin nii siis minagi ("Üheksavägine", "Harakkiri", Aare Pilve "Päike ehk päike", Kalju Kruusa "Meeleolu" jm). Kalju Kruusa oli tallinlasena ka TNT-le väga lähedal seisev isik, temalt on pärit muide TNT logo. Aga mulle erakkondlaste looming, välja arvatud Kalju Kruusa oma, eriti ei sümpatiseerinud. Leidsin, et igav. Kalju Kruusa "Meeleolust" kirjutasin oma teise arvustuse, kiitva, see ilmus sügisel Sirbis.

Tervikuna pidasin kumbagi rühma igatahes tõsiseltvõetavaks organisatsiooniks, sest kohe, kui esimesed viis eksemplari kogumik URDU esimesest numbrist valmis said (tegin neid käsitsi, koopiamasina ja klammerdaja abil), saatsin teise Tartu NAK-ile ja kolmanda Erakkonnale. Ja alles neljanda Sirbile ja viienda Loomingule. Esimese sai Jürgen.

Foto Tartu NAK-i algusaegadest.
Vasakult: Jan Rahman, Francois Serpent, Olavi Ruitlane.

- - -

Nüüd tuleb mängu üks selline nüüdseks ajamerre vajunud isik nagu Kats Nonsense. Tegu oli Tartu NAK-i toetajaliikmega, sest põhjust päris liikmeks võtta ta kirjanduslik suutlikkus ei andnud. 1999. aasta septembris tegin endale oma elu esimese meiliaadressi. Seda just sellepärast, et Ivar teatas: keegi Kats Nonsense Tartu NAK-ist ajab sind taga. Niisiis tegin aadressi wimps@tpu.ee ja kirjutasin Katsile, et siin ma olen, mis sooviks.

Nagu mul on kirjanduslikku päevaraamatusse 11. septembri koha peale ilusti kirja pandud, oli Katsi sooviks teha minust ja Contrast lugu maakonnaajalehte Koit. Ja lisaks soovis Kats veel saada URDU eksemplare, sest ühest naklastele saadetust ei piisanud kõigi soovijate lugemishuvi rahuldamiseks. Niisiis tekkis meil kirjavahetus. Ja selle kirjavahetuse kaudu nihkusin veidi lähemale ka Tartu NAK-ile.

Kuid samal nädalal, kui mina olin Pedas teinud endale oma elu esimese meiliaadressi, toimus veel teinegi sündmus, mis viis mind Tartu NAK-ile senisest hoopis lähemale. Nimelt toimus Tartu Kirjanduse Majas 14. septembril 1999, kell 18 naklaste luuleüritus "Betti! Armastan sind! (Kuid ma loodan, et saan sellest üle)", alapealkirjaga "Arbujalik salongiõhtu". Mul on arhiveeritud selle ürituse kava, leidsin selle Kirjanduse Maja pööningu revideerimisel tänavu kevadel. Kavalehel on kirjas nimed: Francois Serpent, Arstionu, DJ Jumal, Tiina Pai, Irja Vaher, Indrek Rüütle, Haldjas, Urmas Vadi, Kats Nonsense, Olavi Ruitlane, Veiko Märka. Seega peaaegu kogu tollane naklaskond! Sõitsin spetsiaalselt selle ürituse pärast Tartusse. Ja kirjutasin pärast oma kirjanduslikku päevaraamatusse:

14. septembril olin Tartus NAK-i üritusel. See oli selline arbujate tekstide ettelugemine küünlavalgel ja muude teaterlike elementidega (pidulikud ülikonnad, kostüümid, näod), pluss Ryytle metsjeesuslik sissemarss puändiks. Tormas uksest sisse, marssis saalis edasi-tagasi, röökis luuletust ja läinud ja läbi oligi. Lühike küll, vaatasin, et vanemad tädikesed vahtisid arusaamatult ringi - et mis? mis? juba läbi? Nad polnud ju veel üles soojenenudki!

Kats Nonsensile andsin 3 URDU-t. Läksime pärast Illekasse teed jooma - mina, Kats, Anu Mõistlik ja mu Tartus õppiv sõber Kadri. Õhtu täis kirjanduslikku klatši. Eriti Tartu NAK-ist.

Tollane üritus on mul veel tänaseni selgelt meeles. Ma küll ei mäleta, kes seal konkreetselt luuletusi lugesid - kas olid täpselt needsamad, kes kavalehel kirjas -, aga selgelt on meeles kogu ürituse teatraalsus, ja see, kuidas metsistunud ilmega Indrek Ryytle tormas puändiks kahe poolega ustest sisse (publik oli keeratud nägudega saali peauste poole), röökis hullunult mingeid värsse ja tormas taas välja. Ilmselt olid naklased tahtnud selle õhtuga veidi murendada arusaama neist kui ainult laadanalja tegijatest. Igatahes jättis see kõik stiilse mulje.

Mäletan ähmaselt, nagu oleksin pärast ürituse lõppu sattunud veel ka naklaste tuppa maja teisel korrusel, ja seal näinud kiirelt askeldavaid inimesi, aga ma ei suuda sellest udusest mälupildist midagi konkreetselt kinni krabada. Igatahes olime, nagu öeldud, neljakesi pärast Illekas, jõime teed ja ajasime juttu (Anu Mõistlik oli Tartu ülikoolis õppinud TNT liige). Ja minul oli saadud esimene terviklik lähimulje Tartu NAK-ist. Arvan, et Kats jutustas tol õhtul mulle naklastest ka pikalt ja põhjalikult vähem ja rohkem huvitavaid lugusid, aga sellest ei mäleta ma üldse mitte midagi.

Sama kuu alguses olin helistanud Kauksi Üllele, kes oli Eesti Kostabi Seltsi "Noorte geeniuste sarja" toimetaja. Selles sarjas olid ilmunud suure osa naklaste luulekogud. Tahtsin sinna pakkuda ka oma käsikirja. Aga selgus, et EKS-il raha sarja jätkamiseks hetkel pole. "Jääme ootama aegade paranemist," ohkas Kauksi Ülle kurvalt telefonitorru. Ja sinnapaika see minust jäi. Oma debüüdini "Maaaraamat" jõudsin aasta hiljem Huma abiga.

Olavi Ruitlane.
Taas ei oska ma öelda, millal ja kus see foto on tehtud.
Aga paistab, et käes hoiab Olavi oma luulekogusid
"Inemise sisu" ("Noorte geeniuste sari", 1998)
ning "Kaera Jaan ja mister Proper" (1999).

(võib-olla jätkub)