esmaspäev, 21. september 2009

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost

Grupp naklasi ja nende kaaslasi.
Foto on tehtud 23. märtsil 2001 Urvastes,
Contra sünnipäeva teisel päeval

Jäin mõtlema, et peaksin kunagi kirjutama memuaristliku raamatu Tartu NAK-iga seonduvast, alates sissejuhatusena aastatest 1998-1999, mil selle seltskonnaga lähemalt kokku hakkasin puutuma, aga eriti alates aastast 2000, mil sidemed tihenesid ja minust sai liige. Selle kümmekonna aasta jooksul on tehtud rohkelt kirjandust, ja mis veel tähtsam, elatud rikkaliku, lausa kirjanduslikku elu. Kindlasti ei tuleks see raamat, kui see õigesti kirjutada, lahjem lugemine kui mõni musta-pori-näkku.

Ilmselge on - minule juba ammusest ajast -, et tegu on kogu eesti kirjanduse ajaloo taustal kaaluka rühmitusega, mille tegelikku väärtust ja sisu hakatakse tõeliselt aduma alles tulevikus. Praegu on mõnede Tallinna kriitikute, esteetilisema suuna pooldajate (Jan Kaus, Jürgen Rooste, Peeter Helme jt) puhul tajuda põlastavat ninakirtsutust: joodikud lällavad ja teevad oma laadanalja, ei ole peen ja õilis, side Wittgensteiniga null. Tehakse vaid mõningaid üksikuid arglikke reservatsioone.

Minu seisukoht on, et kui mitte varem, siis pärast Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju", Olavi Ruitlase "Naist" ja Veiko Märka "Põletada pärast lugemist" ilmumist (kõik 2009) ei saa isegi kõige paadunumad esteetikud enam pidada naklust kui liigitunnust vähetähtsaks nähtuseks ja isegi neid kõige paadunumaid naklasi teisejärgulisteks kirjanikeks. Jaan Pehki luule on juba ammu suundunud hoopis intellektuaalsematele radadele, kui seda oli tema algusaegade naivism. Andra ja minu looming on algusest peale kombanud diskursusi, mis on põhimõtteliselt meelepärased ka esteetikutele. Ja lisan siia veel Mika, kelle "Varastatud oranž jalgratas" (2008) on kindlasti sündmus eesti lastekirjanduses.

Mis puutub Contrasse, siis on ta minu silmis praeguses eesti kirjanduses kõige rohkem keelt, selle rikkusi ja võimalusi tundev ja ära kasutada oskav autor. Jõudsin sellele veendumusele juba siis, kui ilmus tema "Tuul kägistab ust" (2002), ja hiljem on see vaid kinnitust juurde saanud. Pandagu näiteks tähele, et umbes 50% "Väikese pornoraamatu" (2007) sisaldusest on tema vaimuvälgatus. Tema luuletajamootor on veel võimsam, loomeallikas pulbitsevam kui Karl Martin Sinijärvel, kelle vorm on vahel liiga dekoratiivne, või Jürgenil või fs-il, keda kammitseb just seesema estetism ja sellest tingitud moraalsed-psühholoogilised tõkked-pained. Contrat ei kammitse miski.

Contra loomingu tegelikku mahtu ja ulatust, kogu tema mootori võimsust võib vaid aimata, sest avalikkuseni jõuab sellest väike osa. Vähe teab Contrast see, kes otsustab ainult raamatutesse jõudnu põhjal. Kõige parema ettekujutuse saab temast ikkagi esinemistel. Arvan, et kui keegi tänapäeva eesti kirjanikest väärib üldse geeniuse nimetust, siis on selleks Contra. Ta on erakordne renesanssinimene. Peale selle, et ta pillutab riime ja värsse oma väiksemagi näpuga kuidas ainult soovib, haldab ta eeskujulikul tasemel sellist luulekauget kunsti nagu raamatupidamine, suudab koordineerida töömahukaid projekte, organiseerida ühe asja nimel suuri egosid, maandada ratsionaalse lähenemisega plahvatusohtlikke olukordi, tegelda asjaarmastajate kategoorias tipptasemel murdmaajooksuga ning lõpuks - krudistada ruubikukuubiku omatuletatud süsteemide abil kokku mõnekümne minutiga. Väline kuvand kui külaluuletajast, kes "ainult" naljakalt valesti laulab, on väga petlik.

* * *

Grupp TNT-lasi.
Foto on tehtud 14. oktoobril 1998,
enne TNT kirjandusõhtut "Väikesed nukud".


Seoses sellega hakkasin mõtlema, millised olid mu esimesed isiklikud kokkupuuted naklastega. Vist kõige esimesed kokkupuuted olid 9. septembril 1998. aastal, kui mul oli esinemine Tartus Legendi galeriis. Tegu oli üldse mu esimese esinemisega.

Olen ajavahemikus 14. juuli 1998 - 27. oktoober 1999 pidanud kirjanduslikku päevikut ja 1998. aasta septembrist kuni 3. maini 2001 veel eraldi esinemiste päevikut - enda kohta üsnagi erandlikult, sest ei enne ega pärast pole ma viitsinud päevikuid pidada. Juhuslikult tasus see tegevus hiljem väga ära. Seetõttu saan seda enda jaoks nii olulist ajajärku meenutades tugineda ka mingitele kindlatele allikatele. Tol ajal ju veel internetti õieti meie arvutites polnudki, nii et võrku märke eriti ei jäänud ja guugeldes ei leia suurt midagi! Ja tõesti, näiteks Wikipedias TNT liikmete nimekirja ja asutamisdaatumit fikseerides olid peamiseks allikmaterjaliks mu enese päevikumärkmed.

Nimetatud esinemise ajaks, s.o 9. septembriks 1998 ei olnud TNT-d ametlikult veel loodud, selleni jõuti alles kümme päeva hiljem, 19. septembril. Ehkki seltskond, kellest TNT moodustus, oli selleks ajaks koos käinud juba peaaegu terve aasta. Tartus Legendis olin koos "Kruogani" seltskonnaga. "Kruogan" oli noorte koguteos, mis oli ilmunud Hedda Maureri toimetamisel ja koostamisel 1998. aasta juulis. Seal olid minult mõned jutud, mida ma ei hinnanud isegi enam nimetatud teose ilmumise päevil kuigi õnnestunuteks, kuid Heddale need meeldisid ja nii ta panigi need ilma minuga konsulteerimata sisse. Aga mis siin ikka põdeda, mingi algus see ikkagi oli. Igatahes oli tegu minu esimese ilmumisega mingis raamatus. Muide, kahtlemata kõige markantsem isik "Kruogani" seltskonnas oli Mariia nime all koos Heddaga kahasse novelli kirjutanud Maria Savisaar. Novell ise teenis Valle-Sten Maistelt, kes oli toona üks noori ja vihaseid kriitikuid, ohtralt kiidusõnu.

Matti Milius oli Hedda ema, kirjanik Paula Seringu hea tuttav, ja nii sai Hedda hõlpsasti meile organiseerida Legendi galeriisse luuleõhtu. Legendi galerii oli tollases Tartu kirjanduselus oluline koht, seal peeti Tartu noorte kirjanike, sh 1997. aasta jaanuaris asutatud Tartu NAK-i liikmete luuleõhtuid. Ja nüüd olime seal meie Tallinnast. Lugedes päevikusse märgitut, võib kokkuvõtvalt öelda järgmist. Autoritest olid peale minu kohal Hedda, Pets alias Peeter Vihma, Anke Lil alias Ann Kell ja keegi Pärtli-nimeline. "Kruogani" esitlemine läks korda, vastuvõtt oli soe. Eriti hästi võeti vastu minu esinemine. Lõpetasin oma eeskava spontaanselt peast esitatud Runneli "Lühikese maailma ajalooga". Seejärel on märgitud, et sain tuttavaks Matti Miliuse ja Francois Serpentiga. Ja et üks mees küsis minult ja Heddalt kontaktandmeid, et kirjutada meist ajalehte lugu.

Tookord lipsas selle mehe nimi kohe jälle peast välja - ma olen üldse halb esitlemisel öeldud nimede meeldejätja -, kui ma seda üldse teada saingi, aga peaaegu kaks kuud hiljem, 3. novembril 1998, kui olin Tartu Kirjanduse Majas juba esinemas koos TNT-ga, tuli seesama mees uuesti jutuga, et kirjutab artikli. Siis jäi meelde ka nimi. Tegu oli ei kellegi muu kui Veiko Märkaga. Aga mingisugust artiklit temalt "Kruogani" või TNT või üldse Tallinna noorte kirjanike kohta minu teada siiski ei ilmunud. Vähemalt mitte keskajakirjanduses.

Niisiis olid esimesteks naklasteks, kellega isiklikult kokku puutusin, Francois Serpent, nüüdne fs, kodanikuna Loomingu arvustustetoimetaja Indrek Mesikepp, ja Veiko Märka. Ajaks 9. september 1998 ja kohaks Legendi galerii Tartus. Võib-olla oli Legendis tol korral veel teisigi naklasi, aga teadlikult ma nendega kokku ei puutunud.

Kaks kuud hiljem, tol esinemisel TNT-ga nimetati mind juba Tallinna Contraks... Aga Contraga sain esimest korda isiklikult kokku alles 30. novembril 1999. aastal, kui Haapsalus oli Contramaailma õhtu ning mina ja Jürgen olime kutsutud sinna külalisesinejateks. Aapo Ilvesega ilmselt oli esimene isiklik kokkupuude 2. juunil 2000. aastal, kui kirjanikud esinesid remondist välja tuleva Pegasuse kohviku rõdu peal.
Võimalik, et samas nägin ka Jaan Pehki.

(võib-olla jätkub kunagi)

Tartu NAK-i kohta lisainfot siin.
TNT kohta lisainfot siin.
Veel pilte tollest ajast siin ja siin.

Kõigil asjaosalistel on lahkelt lubatud kommentaariumis mu mälestusi tihendada-täpsustada-arendada-parandada!

1 kommentaar:

konnula contra ütles ...

uuh, kõva ajaloolaks

mul oli esimene esinemine ka Legendis (ütleme nii et väljaspool minu kodukanti ehk Antsla-Urvastre piirkonda)ja see oli Pulga Jaani 50. sünnipäeval 27. november 1996

Sel päeval sain esmakordselt tuttavaks ka Aapo Ilvese loominguga, tema raamat oli bussi peal ühtedel skihheadidel, kes kutsusid mind Lõngapeaks.

Aga järgmised esinemised olid juba NAKiga koos, ikka tavaliselt kümnekesi - Tartus, Tallinnas, Lihulas ja Rakveres olid vist esimesed laksud.

1998. aasta maist algas minu soolokarjäär Nõos, pühapäevasel teepärastlõunal.