sügise luuletus, kirjutatud aasta tagasi

.
SÜGISLAUL

(hommage Heiti Talvikule)


Aina pilvist pähe kallab
vett nii külma, tinast.
Kustumas on mälestused
päiksest, taevasinast.

Öösel linnas liikvel nähti
veidraid inimloomi,
mänguplatsi serval maha
visatud kondoomi.

Hetkel, mil sa pole ärkvel,
hetkel, mil ei maga,
musti kujusid näed seismas
oma akna taga.

Ja kui pimedus kord langeb,
raske nagu pigi,
suve viimset sädet hoia
oma rinna ligi.