teisipäev, 22. september 2009

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost, II

Tartu NAK asutamiskoosoleku päeval
1997. aasta jaanuaris


Minu esimesed 5 esinemist olid:

1. Tartu, Legendi galerii, 9. september 1998
2. Tallinn, Kirjanike maja, 14. oktoober 1998
3. Tartu, Kirjanduse maja, 3. november 1998
4. Tallinn, Kloostriait, 26. jaanuar 1999
5. Tartu, Legendi galerii, 24. märts 1999

Esimene, nagu "Märkmete..." esimeses osas öeldud, oli "Kruogani" seltskonnaga. Ülejäänud neli - TNT koosseisus. Esimesel esinemisel sain naklastest nimeliselt ja isiklikult tuttavaks Veiko Märka ja Francois Serpentiga. Igatahes oskasin neid, päevikusse 3. novembri esinemisest kirjutades, kohal olnutest juba nimepidi ära märkida. Pole üldse välistatud, et nii 9. septembril kui ka 3. novembril oli kohal ka teisi naklasi. Seda arvata oleks isegi enam kui loogiline. Aga meenutan siinkohal siiski vaid esimesi isiklikke ja teadlikke kokkupuuteid. Ja need tekkisid esialgu ainult esinemistel, sest muul moel ma Tartu kirjanike ja kirjanduseluga veel kokku ei puutunud. Ma isegi arvan, et mu eelmine Tartus-käik enne Legendi galerii üritust oli kuskil 1994. aasta kevadel. Ja sellest eelmine - kuskil 1990-ndate väga alguses.

Mulle tundub, mälus kobades ja päevikumärkmeid uurides, et kolmas naklane, keda hakkasin nime- ja nägupidi tundma, oli Urmas Vadi. Võimalik, et olin teda juba Tallinnas kuskil üritusel näinud, me mõlemad õppisime ju Tallinnas ülikoolis. Igatahes on mul tema nime, koos Märka ja Serpenti nimedega, mainitud 24. märtsi esinemise juures.

Selle esinemisega oli nii, et TNT jagunes kaheks: üks grupp jäi Tallinna, teine läks Tartusse, ja mõlemal grupil oli ühel ja samal õhtul esinemine, Tallinnas Kirjanike majas, Tartus Legendi galeriis. TNT-st olid Legendis mina, Hedda Maurer, Mihkel Bravat alias Mikk Murdvee ja Siuts alias Helen Kallaste. Edasi tsiteerin päevikut:

Noh, istume siis mina, Hedda, Mikk ja Siuts, lisaks Matti ise, Pärtel ja Anke Legendis ja ootame. 7 minutit enne 7 oli õhk veel täiesti puhas. (Üritust oli tunni võrra edasi lükatud.) Ja kus siis hakkas rahvast vajuma! Viu ja vops! Ikka päris keskmiselt oli lõpuks. Vadi oli, ja Francois ja Märka ja veel paar tuttavat nägu. (Kusjuures kuulutusel seisis: kohtumisõhtu Tallinna noortega. Mitte ühtki viidet TNT-le või esinejatele!)

Alustasin mina, Jürgeni poolt Taaralinna saadetud luuletusega "Kevadsess". Lugesin ette ja andsin esinemisjärje Heddale. Hedda luges oma proosat ja luulet, aga kahjuks vaikselt, ja lisaks veel proosat nagu hingestatud vabavärssi - aeglaselt ja rõhutades. See rikkus veidi illusiooni.

Mikk ja Siuts tegid koos. Loen nende esinemist ebaõnnestunuks - liig vaikne oli see. Isegi Legendis, selles ämblikuurkas, ei kostnud see üle laua minunigi, mis siis veel kaugemal istujatest rääkida. Ka Miku valik tundus olevat veidi ebaõnnestunud - ta luuletused rõhutasid eranditult mingit kaootilist siseminapilti. (Pärast ütlesin seda ka Mikule. Mikk lõi siis sellele vaikse esinemise kriitikale käega - noh, esimene vasikas!) Siutsu ei kuulnud ma ühtegi sõna. Kahju, sest olen ta luulest kuulnud TNT-s ainult kiidusõnu ja oleksin tahtnud ka ise end tema loominguga kurssi viia.*


[jätan välja oma eeskava loendi]

Publikus istus ka üks "raadiotädi", Anu Mõistliku kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, ajakirjanik Liina Lepik, kes võttis õhtut linti. Olin teda näinud nädal varem ühes Tallinna raamatupoes. Sealt hargnes jutt kuidagi selleni, et kutsusin ta saadet tegema. Liina, mu kooliõde Lasnamäe Üldgümnaasiumist, aasta noorem, oli kohe nõus.**

Pärast minu kava lõppu (olin viimane) nõudis Serpent selle Luminali-laulu ("Öösel II") kordamist.*** Ütlesin, et palun väga, aga mingi muusikaline taust võiks olla, ikkagi lauluks loodud. Seepeale sekkus keskustellu Milius, öeldes: "Kõrvaltoas on klaver!" Moosisime Anket minema ja klõmmima, aga ta polnud nõus. Ei olnud ka Märka ja Serpent (kes, kurat, panid Vadiga kolmekesi põuest viina!). Esitasin selle laulu siis ilma muusikalise saateta.

Seepeale Märka küsis, et noh, "Sakslased ei tunne vihta", kus see on?**** Ja Hedda küsis, õigemini nõudis "Kümmet somaallast".***** Teatasin, et ei saa neid siin niipea ette lugeda, muidu jääb mulje, et mul rohkem luuletusi polegi.

Õhtu lõpus kutsus Matti meid kõiki Illekasse. Sealt läksime Francoisi, Märka ja kellegi Triinuga Matti poole Monastirskat jooma. Lahkusime 1 ajal. Triinu tegi meist veel kaks pilti. Siis irdus. Läksime kolmekesi veidi linna poole, siis irdus Märka, et vist vaja NAK-i majas ära käia. Serpentiga läksime koos üle jõe agulilinna. Jalgsi, sest bussid ei käinud. Vat kui hea, et polnud Tallinnas, kus vahemaad on kosmilised!

* Siuts, olles küll TNT liige, osales rühma üritustel ja kooskäimistel haruharva. Samuti ei liikunud isegi meie seas kuigivõrd tema luuletusi. Ühesõnaga, väga tagaplaanil olev isik. Ometi osa meist teadis teda lähemalt ja jagas talle täit tunnustust. TNT almanahhis "Mõned ei tahtnudki", mis ilmus 2000. aasta kevadel, oli temalt kimp luulet, samal aastal avaldas ta veel omakirjastusliku väljaande "Öö", kuid pärast seda ei ole ta enam kirjandusliku tegevuse märke ilmutanud.

** Kaks päeva hiljem, 26. märtsil oligi TNT-st viieminutiline lõik Vikerraadio Keskpäevatunnis. See ei olnud otsesaatena, vaid Liina oli kutsunud Jürgen Rooste ja Marie Myrgi (alias Kätlin Kõlamets, nüüd Vainola) eelnevalt suudiosse, küsitlenud neid uuema aja luule teemal ja lõiganud sellest lühikese saate kokku. Jutu vahele lasti minu ja Jürgeni esitusi - minust seda, mis oli salvestatud Legendi galeriis. Oli igati kena saade.

*** "Öösel II" oli minu (sõnad, laul) ja mu klassivenna Rommi (viis, kitarr) humoristlik-parodeeriv hommage Metro Luminali meeleoludele ja Allan Vainola häälele. Mina ei osanud laulda ja Rommi ei osanud kitarri mängida, aga lühikest aega tegutses meil oma kahemehebänd Projekt Pordumaja, mis erinevates Lasnamäe korterites salvestas kassetile lõpuks kokku tubli kümmekond lugu. Kasutasime lambi külge riputatud kõrvaklappe mikrofonina, kolmeliitrist klaaspurki akustiliste efektide jaoks, jne. Muuhulgas kaverdasime Cradle of Filthi ja Impaled Nazarene'i. Muide, "Öösel II" kõlas 24. märtsil ka Tallinnas, lindilt lauluna. Publiku seas viibinud rokitaat Riho Baumann soovitas mul hiljem seda Vennaskonnale pakkuda...

**** "Sakslased ei tunne vihta" kuulus mu eeskavasse nii 9. septembril kui ka 3. novembril 1998, neist kordadest see Veikole ilmselt meelde jäigi. Luuletus kõlas järgmiselt: Sakslased ei tunne vihta, / nühivad end nuustiga. / Küsivad, et mida pihta / hakkan selle tuustiga?! See salm vastab täiesti tõele, põhinedes mu Peda saksa keele õppejõult saadud infol, et sakslased tõepoolest ei tunne vihta.

***** "Kümme somaallast" oli üks mu esimesi hitte, lõbus-rassistlik ballaad, juhtumisi lausa mu esimese esinemise esimene luuletus. Nii et minu artistikarjäär algas rassistliku luuleteosega! See oli lugu sellest, kuidas kümme somaallast lähevad Soome ja kuidas kõik neist leiavad seal erineval kombel oma otsa. Kahjuks oli see kirjutatud enne, kui mul tekkis arusaam silprõhulisest värsisüsteemist, s.o luuletus on vormiliselt nii kaootiline, et mul on hiljem olnud raskusi selle klassifitseerimisega kvaliteetseks.

Kuus TNT-last koos kaaskondlase Meelis Tasuriga.
Foto on tehtud 27. märtsil 1999 Toompeal
Rüütelkonna hoone ees ja see ilmus 29. märtsil Eesti Päevalehes,
24. märtsi Tallinna esinemise teemalise lühiartikli juures.
Autor: Elo Lindsalu / või oli see hoopis juhuslikult möödajalutanud
Kroonika fotograaf?


* * *

Aga jätkan Vadiga. Päevikus on mul 8. mai 1999 kohta kirjutatud (pidades esimese lausega silmas iganädalast TNT kokkusaamist Kirjanike majas): Mitte kedagi polnud kohal! Vaatasin Aidas ja linnas ringi - nichts! Hakkasin kodu poole astuma ja äkki näen - Martin Padar sammub vastu. Veidi hiljem näeme ka Vadit. Läksime Nimega Baari teed jooma ja moodustasime seda tehes päris kirjandusliku seltskonna. Vadil on plaanis Sirbis kirjutada Valle-Sten Maiste kriitikufiguurist. (---) Vadi on pahane selle 30. aprilli "Kruogani" tutvustuse pärast, kus Maiste NAK-i põhjab - et selle "Hea raamat" olla kehv ja sisutu. See lugu, mida Vadi kirjutada plaanis, ilmuski Sirbis 21. mail.

Ja ennäe, 29. mai kuupäeva alla on mul märgitud: Nägime Vadit ja Contrat (kes tatsas Vanalinna tänavail puha paljajalu). Niisiis ei olnud minu ja Contra esimene kohtumine mitte 30. novembril 1999 Haapsalus Contramaailmal, nagu veel "Märkmete..." esimese osa lõpus spekuleerisin, vaid juba pool aastat varem, 29. mail 1999. Kohaks Tallinn, ja kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis Harju tänav Kirjanike maja ees. Seega, praeguste teadmiste ja faktide juures, tuleb mul nimetada Contra neljandaks isiklikult ja näoliselt kohatud naklaseks, pärast Märkat, Serpenti ja Vadit.

(võimalik, et jätkub)

Grupp TNT-lasi ja Kalju Kruusa
Von Krahli teatri fuajees 1999. a septembris


"Märkmete..." esimest osa loe siit.

1 kommentaar:

wr ütles ...

Meenusid ka "Öösel II" sõnad. Mul neid oma teada kuskil paberil säilinud ei ole ja lint on ka ei tea kus. Sõnad aga on järgmised:

ÖÖSEL II

Juba on õhtu, varsti on öö,
öösel on õues pime.
Kohe, kui lõppes objektil töö,
bussiga koju sõitsime.

Öösel, mu kallis, tulevad kollid,
nad karjuvad-trambivad koledalt.
Aga nad on ju nii nürid ja lollid,
ei leia meid üles teki alt.

Laulda siis allanvainolalikult.