Vladimir Beekmanist, isiklikku, koos fotoga

Koos Vladimir Beekmaniga
25. juunil 2009 Ralf Parve juures
F: Leelo Tungal

Laupäeval, 3. oktoobril suri 80 aasta vanusena Vladimir Beekman. Nüüdseks on kõigis suuremates ajalehtedes ilmunud tema elutööst korralikud kokkuvõtted, tavapärasest kuivast nekroloogistiilist hoopis isiklikumad ja vahetumad. Ega saagi teisiti mehe puhul, kelle kaudu on eesti keelde tulnud kõik Lindgreni tegelased eesotsas Kalle Blomkvisti ja Karlssoniga katuselt, aga ka Viplala ja Väike Nõid. Pluss tegevus luuletajana ja tegevus prosaistina ja tegevus kirjanduselu juhina.

Uudist ajalehe võrguküljelt esimest korda lugedes tulid mulle meelde ka mu enda isiklikud kokkupuuted Beekmaniga. Neid, tõsi küll, on vähem kui vähe: võin nimetada üksnes kahte. Võib-olla on ka varasemaid, põgusamaid. Igatahes oli Beekman üks neist n-ö vanadest teadjatest meestest, kelle nägemine kirjanduslikus seltskonnas mõjus mulle otsekui ajamasinaga sõit kuhugi kaugesse minevikku. Kõige eredama "sõidu" tegin muidugi siis, kui nägin kuskil 2002. aasta paiku Kirjanike Majas esimest korda Ralf Parvet. Aga see on teine jutt.

Eelviimati nägin Vladimir Beekmani 8. detsembril eelmisel aastal Lastekirjanduse Keskuses, Helle Michelsoni "Lehitsetud lehekülgede" esitlusel. Raamatus oli temale pühendatud eraldi peatükk, mille päisesse küsisin Beekmanilt autogrammi. Mees selle ka lahkelt kirjutas.

Teine ja viimane nägemine oli 25. juunil sel aastal, Ralf Parve 90. sünnipäeva tähistamisel Parve kodus Nõmmel. Seal oli vanu teadjaid mehi terve hulk: peale Parve enda veel Olaf Utt, Aksel Tamm, Ülo Tuulik... Ja Vladimir Beekman, koos Aimeéga. Istusin lauas ja kuulasin tähelepanelikult, mida vanad mehed räägivad. Jutustati värvikaid ja põnevaid seiku kirjandus-, kultuuri- ja ühiskondlikust elust, vahel lausa anekdootlikke. Eriti kõlas neid Tuuliku esituses. Vahele ka diskuteeriti mõõdukal määral. Ja jälle - meenutused, mälestused. Peamiselt rääkisidki Tuulik ja Tamm. Parve ja Beekmanid rohkem kuulasid.

Muidugi oli seal ka muud rahvast, ka nooremat. Tuldi, mindi. Seal oli Leelo Tungal, seal oli Kirjanike Liidu delegatsioon, seal oli ka inimesi, kes mulle nägupidi üldse tuttavad ei olnud. Seal oli ka Parve lapselaps, Viljandi kultuurikolledžis näitekunsti õppiv noormees.

See juuninädal oli mulle erakordselt sündmusterohke. Enne Parve sünnipäeva olin käinud Lätis, kus osalesin kirjanike jalgsimatkal. Pärast aga tõttasin kohe jalgrattaga Muhumaad avastama. Niisiis polnud aega, et panna korralikult kirja neid jutte, seda mahlakat kultuuriloolist pärimust, mis Parve juures nauditavas vormis jutustati, talletada esimeses värskuses sealt saadud muljeid ja elamusi. Sellest on kahju. Päevikupidaja ja kultuuritalletaja minus praegu ohkab. Tegin ainult mõnesid üksikuid märkmeid, aga kui neid nüüd üle hakkasin vaatama, osutusid needki liiga napiks, et nende pinnalt midagi üksikasjalikumat taastada. Eks kunagi, kui olen lõpetanud vestlused Ralf Parvega, tuleb korralikult ette võtta need kaks jutupaunikku ja kõndivat kirjanduslugu - Aksel Tamm ja Ülo Tuulik.

Ühel hetkel liikus laudkond Parve aeda värsket õhku hingama. Seal sattusin uksel seisma jääma kõrvuti Vladimir Beekmaniga. Kasutasin juhust ja tegin juttu paaril kirjandusloolisel teemal, mis mul toona mõtetes mõlkusid. Küsisin näiteks tema selgitust mind segadusse viivale probleemile - kuidas oli võimalik, et August Jakobson oli Kirjanike Liidu esimees kuni 1954. aastani, aga Smuul oli samal ametikohal alates 1953. aastast, nagu on kirjas igas viimses kui teatmeteoses. Kas korraga oli kaks esimeest? Selle peale vastas Beekman, et Kirjanike Liidus olidki siis segased ajad.

Siis küsisin nõukogude aja Noorte Autorite Koondise kohta - kas see oli kohustuslik või poolkohustuslik vaheetapp enne Kirjanike Liitu astumist? Beekman vastas, et ei olnud kohustuslik ega poolkohustuslik, pigem oli sõelaks, sest Kirjanike Liitu oli raske saada.

Siis liitus meiega Ülo Tuulik. Jutt läks Jaan Krossi ja Debora Vaarandi mälestuste peale. Mina tegin juttu sellest, et kuskil on praegu hüljatud seisus olemas unikaalne materjal - intervjuud, mida Kärt Hellerma tegi diktofone muidu nii peljanud Deboraga. Alguses pidi Debora elulooraamatu ju tegema Hellerma, aga siis pani Debora sellele veto peale ja võttis asja ise käsile, tulemuseks "Aastad ja päevad". Tuuliku seisukoht oli, et Hellerma lihtsalt ei küündinud teemani.*

"Oletame, et sina peaksid tegema Sartrega intervjuu - eks läheks ju sul ka raskeks teemani küündida?" küsis Tuulik minult retooriliselt, lustakas muie näol. Mina loomulikult, endise kultuuriajakirjanikuna, ei näinud ses erilist probleemi. "Siis ma näitaksin, et ma olen hästi rumal ja härra Sartre tuleks ise minu juurde alla ja mingit küündimisprobleemi ei oleks," vastasin. Selle noorusliku uljuseavalduse peale Tuulik ja Beekman naersid.

Niisugused olidki mu põgusad kokkupuuted Vladimir Beekmaniga. Illustreerin postitust fotoga, mille tegi Parve juures Leelo Tungal.

---------------------------
* täiendus 12. 10. 2009 Pärast selle postituse ilmumist helistas mulle Kärt Hellerma, kes oli seda postitust lugenud ja soovis Tuuliku juttu ümber lükata. Väidet, et ta ei olevat küündinud Vaarandi jaoks tema mälestusi kirja panema, ei kuulvat ta esimest korda. Asjalood toimusid, Hellerma väitel, hoopis järgmiselt. Rida aastaid tagasi anti Hellermale üle kingakarbi täis helikassette Vaarandi jutuga. Kassetid olid lindistatud kolme inimese, ühe eestlase ja kahe soomlase poolt. Tegu olevat olnud Vaarandi n-ö jüngritega. Hellermale esitati lindid sooviga, et ta neist raamatu kokku kirjutaks. Hellerma võttis selle töö ette, kirjutas ca 30 kasseti põhjal poolteise aastaga kokku raamatu käsikirja. Aga kahjuks oli kirjastuslepingus punkt, et käsikirja iga lehekülg peab kandma Vaarandi kinnitavat allkirja. Kui Hellerma läks käsikirjaga Vaarandi juurde allkirju saama, ehmus too omaenda teksti paberi peal nägemisest niivõrd, et tõmbas kogu projektile kriipsu peale. Ja võttis mälestuste kirjutamise ise ette. Niisiis ei olnud, Hellerma väitel, tegu mitte tema küündimatusega, vaid sellega, et suur poetess hindas oma lindile kõneldud sõnad paberil liiga avameelseteks. Nüüd seisab see käsikiri Hellermal disketi peal ja ootab paremaid aegu. Loodetavasti need millalgi tulevad. Juba see peaks olema piisav argument, et "Aastates ja päevades" jääb Vaarandi pidama 1946. aasta juures, Hellerma käsikirjas aga jõuab välja 1980. aastate algusesse. Mingeid moraaliprobleeme selle käsikirja avaldamises mina isiklikult ka ei näe. Mis puutub allikmaterjali, lintidesse, siis need anti tagasi Soome, neile, kes lindistasid. Ehkki enesestmõistetavalt peaks nende koht olema Eestis, Kirjandusmuuseumis, sest nende olulisust kogu selle asja juures ei saa mitte küllalt rõhutada! Selline lugu siis. Kellel ja kui palju ja mis asjas õigus, seda mina ei tea.