minu ilukirjanduslik aasta

Aeg hakata tasapisi tegema ülevaateid mööduvast aastast. Alustan ilukirjandusliku ülevaatega. Ja ütlen kohe kokkuvõtvalt, et aasta 2008 on minule olnud ilukirjanduslikult-loominguliselt väga sisukas ja produktiivne. On tehtud tööd ja saavutatud tulemusi. On, millele rõõmutunde ja rahuldusega tagasi vaadata.

Ilmus minu lasteluulekogu "Härra Padakonn", sisuks kuus lühipoeemi, mis kannatlikult olid käsikirjas oma ilmumist oodanud juba 2001. aasta kevadest peale. Tagasiside publikult on olnud kiitev ja tunnustav. Ja Katrin Ehrlichi pildid on ikka nii ilusad! (Lisainfo siin.)

Kirjutasin käsikirja muusikalile "Pronksivalu", millega olen väga rahul ja mis minu silmis väärib lavale toomist kas või Linnateatris - võimalik, et sellest tehaksegi midagi teistsugust kui tavapärane muusikal. (Loe katkendeid siit.)

Tõestasin ennast taas prosaistina, vähemalt enese silmis, kirjutades kevadel ühtäkki, endalegi ootamatult raamatutäie jutte tüdrukust nimega Pille-Riin. See on mu jaoks väga tähtis saavutus, sest pärast "Lipamäe" ilmumist 2002. aasta kevadel ei olnud ma suutnud kuni käesoleva aasta kevadeni ennast proosa vormis väljendada. (Millegipärast oli see oskus kadunud. Võimalik, et ka polnud piisavalt aega süvenemiseks. "Teise romaani needus" ja "ühehitimehe" kompleks hakkasid juba kuklasse rõhuma.) Rääkimata sellest, et need jutud tunduvad mulle ka kuradima head...! Kui ei oleks, ega ma siis nende üle üldse rõõmustakski. Hetkel ootab "Pille-Riin. Kakskümmend üks lugu ühe tüdruku elust" mu toanurgas minu korrektuuri, et kevade poole juba trükki minna, kirjastuseks Jutulind. (Loe valikut siit, NB! blogis pole lõplik toimetus.)

Oma põhilise ja esmase tööna olen läbi aasta, välja arvatud kolm kuud suvepuhkust ja väike paus jõulude ajal, kirjutanud käsikirja ETV lastesaatele "Saame kokku Tomi juures". Algas see 2006. aasta sügisel ja praegu on kindel, et jätkub vähemalt 2009. aasta lõpuni. Jõulupuhkusele sai mindud 471. osa pealt. Niisiis, kordamööda koos Jaanus Vaiksooga, kumbki üle nädala 5 osa nädalas, või siis ühel nädalal 2 osa ja teisel nädalal 3 osa. Iga osa on 9-12 lehekülge pikk, font Times New Roman, suurus 14, nii et kui see kõik välja trükkida, saaks kapikõrguse virna paberit, 4000 lehekülge kindlasti. (Loe katkendeid siit.) Sel aastal ilmus ka Tomi-saate DVD.

Mulle meeldib mõelda, et "Buratino tegutseb jälle" on mu teine romaan ja "Saame kokku Tomi juures" on mu kolmas romaan ja minu blogi on mu neljas romaan, mis sünnib kild killu haaval, saamata kunagi lõplikult valmis, nagu ka Tallinna linn. Olen siia kirjutanud päevikut ja mälestusi ja mõtteid ja kõike muud, mida on hea kunagi vormistada näiteks "Kogutud teoste" 10. köiteks. Mu blogi alustas 2007. aasta oktoobris, mistõttu selle iga pole veel pikk, aga mulle tundub, et kirja olen siia saanud panna ometi palju. Tänan kõiki, kes on mu blogi aadressil öelnud tunnustavaid sõnu või sellele lausa oma blogis lingi pannud, samuti kõiki oma püsilugejaid ja kaasamõtlejaid.

Peale eelpool nimetatu olen kirjutanud veel hulga luuletusi nii lastele kui ka suurtele ning lisaks Pille-Riini lugudele veel mitmesugust lühiproosat. Viimase seast pean eriti suureks õnnestumiseks novelli "Aadu jaaniöö", mis sai kirjutatud Eesti Päevalehe tellimise peale ja mis põhineb suures osas tõestijuhtunud sündmustel (loe). Suurema osa sellest lühiproosast aga moodustavad jutud lastele.

*

Mööduval aastal on minu luulet või proosat avaldatud reas kogumikes ja koguteostes.

Kirjastus Pilgrim andis välja kogumiku "Meie inimesed. Our people. Estonian Stories", millest võib leida minu "Kärppsetes" ilmunud luuletuse "heinalõhn ja grillivinu..." ning selle tõlke inglise keelde, tõlkijaks Doris Kareva. Ise ma seda raamatut veel käes pole hoidnud, aga loodan selle puudujäägi peagi parandada.






Kirjastus TEA andis talve hakul välja mahuka ja kapitaalse teose "Eesti lasteluule kuldraamat", mille koostajaks on Reet Krusten. Selles raamatus on ka minult neli luuletust: "Poisi kõnelus tähega enne magamaminekut", "Tõuk ja liblikas", "Poeskäik" ja "Ära ütle, et ei oska".




Kirjastus Petrone Print andis välja noorte autorite jutukogumiku "Tule, ma jutustan sulle loo", mille esitlus oli sellel kolmapäeval Tartus. Seal olen mina esindatud novelliga "Aadu jaaniöö". Pakkusin lisaks sellele ka kahte Pille-Riini lugu, kuid otsustajate kolleegium eesotsas Berk Vaheri ja Tiina Kaalepiga millegipärast leidis, et kuna need ilmuvad eraldi raamatuna, siis need ei sobi.





Teisipäeval esitleti Kultuuriministeeriumis (sellest räägib mu eelnev postitus) Heiki Vilepi koostatud ja Kirke Kangro illustreeritud kogumikku "Las laps loeb", mis kingitakse igale 2009. aastal Eestis sündivale lapsele ja mis poodi müüki ei lähe. Ka seal olen esindatud lasteluulega, aga kuna ma sedagi raamatut pole veel ise käes hoidnud, puudub mul siingi info, milliste luuletustega täpselt. Lasen ennast üllatada. Hilisem täiendus: sain raamatu, minult seal kolm luuletust: "Mereröövlisaar", "Luuletaja ja ehitaja" ja "Kevad mänguasjakastis".




Kirjastus Ilo andis enne jõule välja kogumiku "Siis kui sajab päkapikke. 24 jõuluootuse juttu". Selles raamatus on minult lugu "Väike võtmehoidja ja väike pildiraam", mille ma algselt kirjutasin Tomi-saatele ja millel polnud jõuludega ajaliselt mingit pistmist, tegevus toimus hoopis mahedal suveööl. Aga kirjastuse palve peale võtsin ma midagi ette ja tõstsin jutu jõulu-raami sisse. Ja tuligi nagu veel parem! Autorite hulka kuuluvad veel Andrus Kivirähk, Kristiina Kass ja Ira Lember, aga suurem osa selles raamatus esile astuvatest autoritest on kirjanikuna tundmatud.



Veel on selle aastanumbri sees ilmumisel DDB Eesti AS välja antav raamat, mille pealkirja ma ei tea ja mille jaoks ma andsin kaks väikest jõululuuletust: "Luule asemel" ja "Ruttu!". Ilmselt on tegu reklaamotstarbelise trükisega. Sain nende 12 värsi eest väga hea honorari (millega palju "ökonoomsem" kirjastus Avita võiks terve lugemikutäie lugemispalu osta), ja mis eriti tähtis - see honorar laekus mu möödunud nädala rändudest rüüstatud pangaarvele just nüüdsama. Minu meelest on see kosmose poolt väga ilusasti ja õiglaselt seatud, et jõululuuletuste eest saadud honorar aitab mul jõulusid pidada... Aitäh, kosmos!

Sellest, mis minult on avaldatud õpikutes, on mul juba üsna keeruline ülevaadet omada. Mainin siinkohal ainult kahte õpikut, mille lepingud mul juhtumisi ette sattusid. Esimene on kirjastus Avita välja antud "Eesti keele õpik 3. klassile. I osa", kuhu ma olen andnud luuletuse "Meie issid".

Teine on Integratsiooni Sihtasutuse koostatud töölehtede kogumik "Nüüdisaja eesti kirjandus", mis on ette nähtud lisaõppematerjalina eesti kirjanduse õpetamiseks vene õppekeelega üldhariduskoolide gümnaasiumiastmes - ja kuhu andsin "Lipamäe" lisas publitseeritud vanaema kirja vanaonu Arnoldile ja vanaisa mälestused. Nii et minu vanavanemate kirjavahetuse ja memuaaridega õpetatakse juba venelastele gümnaasiumis eesti kirjandust!

*

Minu proosat on mööduval aastal avaldatud veel Loomingus (nr 6) ja Võrumaa Teataja huumoriküljel Töörahva Elu. Minu luulet võib mööduva aasta numbri sees leida veel ajalehtedest Postimees ja KesKus ning samuti Loomingust (nr 12). Lastele on minult nii luuletusi kui ka jutte ilmunud veel rohkelt Tähekeses, nüüd ilmus üks jõululuuletus ka ajakirjas Meie Pere.

- - - See oli siis väike aastaülevaade ilukirjandusest.