Nagu eelmisest postitusest võib lugeda, esinesin laupäeval Rahvusraamatukogus kirjandusteemalisel konverentsil "Paabeli raamatukogu". Millest mina rääkisin, ei hakkaks siinkohal ülevaadet andma, ehk mõni teine kord. Võtan kõne alla hoopis laupäeva viimase ettekande "Kas kirjandus on seksikas?", mille pidas ajakirja Just! peatoimetaja Merike Taal.
See ettekanne oli väga huvitav, kallates mõnevõrra valgust sellisele põnevale objektile nagu kõmuajakirjandus, eriti selle tegemine. Resümee Taali ettekandest leiab siit. Kuna kõmuajakirjandusega seonduv mind kui antropoloogiahuvilist ja ühiskonnasemiootikut väga huvitab, siis küsisin ka rea küsimusi.
Nii selgus vastusest küsimusele, kas Just! laseb ennast piirata ka mingitest eetikapiiridest, et kõmuajakirjandus jaguneb kolmeks: 1) räige - mis avaldab kõike, mis võib massidele huvi pakkuda, sh vere- ja kuritööd, nagu Õhtuleht, 2) soft - mis vahendab elu glamuursemat, ilusamat ja säravamat poolt, nagu Just!, ja 3) täielik väljamõeldis. Ja et Just!-il on seega tõesti olemas mingid eetikapiirid, millest üle ei minda.
Selgus veel, et välismaal on staaridel kombeks kõmuajakirjandusele oma era- ja hingeelust meelsasti ja vabalt pihtida, aga endassetõmbunud ja külmad eestlased seda tegema ei tõtta. Siiski leidub ka Eestis neid, kes käivad ise ennast pakkumas - ja nende seas pidid viimasel ajal domineerima noored muusikud. Ja pidi olema ka neid, kes oma pideva pealekäimisega kõmuajakirjandusele juba lausa tüütavaks muutuvad, näiteks lähiminevikus Terje Aru.
Veel rääkis Taal, et isik, kellest artikkel kirjutatakse, saab selle enne ajakirjas avaldamist üle vaadata, kui eelnevalt on selle osas kokku lepitud. Ja kui enne avaldamist jõutakse juba ähvardada kohtu vm sanktsioonidega, siis Just! kõigi meelerahu huvides ka ei hakka seda artiklit avaldama. Ja et ajakirjas esitatud uudised ja väited kontrollitakse enne avaldamist vastavalt võimalustele üle.
Aga oma ettekande põhiosas rääkis Taal sellest, kas kirjandus on seksikas. Ei ole, ütles Taal. Kirjandus ei saa seksikas olla. Seksikas saab olla kirjanduse tegija, kirjanik. Ja rääkis edasi, mis põhjustel võiks kirjanduse tegija ajakirja Just! pääseda. Näiteks hiljuti oli olnud seal ühine intervjuu seksika tibi Liis Lassiga ja seksika kirjaniku Jürgen Roostega. Istusin ja kuulasin tähelepanelikult ja loomulikult tekkis minus asjakohane küsimus. Tõstsin käe ja küsisin: "Kas mina olen seksikas kirjanik?" Taal vaatas hetke minu poole, mõtles kaks sekundit ja vastas: "Jah!"
Niisiis, ka mina olen seksikas kirjanik! Kahtlejale on mul ette näidata ajakirja Just! peatoimetaja Merike Taali suuline kinnitus!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
täiesti jagan Taali arvamust, kusjuures lisaksin,
et su Laidoneri rüht,
millest Sind hiljuti teadvustati, on ka vaimne.
Üldse on NAKi jõugus
seksikuse koefitsent
uskumatult kõrge.
aga kui Wimberg poleks NAKis ja kirjanik, kas ta siis oleks seksikas?
Kasutaksime siin pigem selle maadam Taali esitet ettekande kontekstis seksikuse asemel sõna aktraktiivne. See on ka võõrsõna ja kõlab piisavalt peenelt. Seksikus on suguelusse puutuv mõiste, selle vastena on hr Kaur Kender välja pakkunud tabava eestikeelse vastena - pandav!
andry: thnx!
anon: atraktiivsus ja pandavus/seksikus on omavahel nii otseses seoses, et need mõisted sisuliselt kattuvad.
Ja anonüümne hääl rahva hulgast vastab Freudile: jah, igatahes ;)
Wimbwerg on pandav! Igatahes!
Mnjahh. Kole näpukas tuli.
WIMBERG ikka!
Postita kommentaar